Kodu. Elu. Pesa. Lapsepölvekodu. Vanematekodu. Linnakodu. Maakodu. Kodusaar. Kodumaa.
Kodu tähenduse lövab pailudest sanadest. Kodu lövame kaardilt mööda teed sörmega järge pidades.
Kui sanadest änam ep jägu ning maakaarti ees äi ole, tulad abi löhnad, mekid, äeled, värvid. Loulud.
Kodu, selle vöid leida ka juhuslikus hetkes. Söbraga nöndasammadi jutustades ähk isiäranis raamadut lugedes.
Kodu on koht, koes sa oled alati oodet.
Joulud on aeg, kui keik kodused tulad kogu. Moole tundub, et joulud ning kodu ongeed nigut pire üks ning sama asi. See on see tunne, kut istud kallite inimestega ühe renne äeres, sööd vanavanemate pulmaserviisilt vana-vanaema retsepti järge teht apusid kaapsuid ning tannguvorstisid. Loulad joululaulusid ning mängid joulumänge. Tuba on täis vaigulöhna ning parand kuuseogasid.
Teisekorra vöib juhtuda, et see joulutunne tekib keske suist palavad pääva. Siis, kut sa keid paljajalu tuas ringi ning astud parandariidesse jäend kuusepinnu otsa. See on alati souke eriline tunne.
Joulud ning kodu – see tähendab omasid inimessi, traditsioonisid ning juuri.
Talitsel aal on kodus soe ning kena. Ahju ees istuda ning kuulda pölevade puude raksumist. Oues vaata tasa keerlevaid lumekaaveid.
Kevad ning kodu on ka nigut üks. Mötlen kodule ning meele tuleb maribude juures päeva käe lossudamine, öites puude löhn ning mesilaste sumin. Linnuloul ning lehepungad.
Nöndasammadi tekib kodutunne ka suise aja peele möteldes. Päikeseloojangu värvide ning praelesta löhnaga…
Koldsete värvide ning lehtede sahinaga akab koel, mil kodus olemiseks jäeb aina vähem aega. Siis tabab mind kut raske töbi nimega koduigatsus.
Kodust välja kolimisega akab aeg omaede eluks. Pole änam seda, missega oled vilund. Pead tua ise soojaks saama. … Keik on uus ning natuse irmuäratav. Siis akan otsima turvatunnet. Looma oma kodu. Niid ei ole mool änam kummaskees elus seda öiged kodutunned, mölemad on poolikud.
Kui siis vahest sönna päris kojuse saan, lähen metsa ning mere äere kodima ähk rattaga ringi kargudama. Näen ega korra neid samu asju: metsa, einamad, lindusi, teisekorra loomi, vahest inimessi. Teel juhtub ega korra midad, mis äi peaks säel mitte olema. Mahajäetud, üljatud elud-ooned. Metsikuks muutund oumbuajad ning sirelid. Pudelid, pudelikorgid, kilekotid, suitsukonid, ölilaigud, trakturirattad.
Sedati mööda metsi ning mere äert ringi vaates taban endid unistamas. Sellest, mihandine peaks olema mo kodu ning kodumaa. Koht, koes egaüks vöiks tunda end kud omas kodus, ka loomad ning taimed. Unistan, et mo kodu oleks turvaline ning puhas. Valitseks kodurahu.
Mo unistuste kodus oleks ruumi küllalt, et saaks kutsuda külase söpru ning et saaks kasvöi pee peel seista. Aga ka nönda suur mitte, et ruumi täitmiseks tuleks tarvidada muusikad, kardinaid, potipalmisid…
See kodu äi oleks mitte liiga külm, et mool oleks aknaid ning midad, mida säalt akentest vaata. Kuidas elavad mo lillepalid ning ajaviljajädad, mis tihasse mettsas. Tahan, et oleks vöimalik kuulda linnuloulu ning poriseda metsaloomade pahanduste pärast. Tahan, et elu juures oleks kohta, koes saaks endid kevadel soojutada ning sui vilus varjus olla. Et näeks päigest ning kuuleks merd.
Soovin, et egaühel oleks oma kodu ning koduga ühte seutud olemise tunne. Seuke ühendus peab meitid kövast juurte küljes kinni ning äi lase murduda vöi tükkis minema linda ka tugeva tuule ning tormiga mitte.
Soovin, et ilmaelu udus lövaks egaüks ülese oma kodutee ning sooja pelgupaiga.
Kenad vana-aasta löppu! Ning oidkem oma kodu!
Pääsu Parrest, Astrid Rei
Tõlge ja toimetamine: Tammeougu Mari, Timmi Helle, Salu Epp, Tammeniidi Elve
Jaagutooma Katre-Liis, Aastalöpuköne 2024
Jaagutooma Katre-Liis, Uueaastaköne 2023
Ristipõllu Tuule, Uueaastaköne 2022
Tammeougu Liisi, Aastalöpuköne 2020