Eestimaa edelanurgas merre sirutuval Sõrve poolsaarel elavat rahvaraasu (sõrulasi) tabab aeg-ajalt ja ette teatamata nimehäda. Häda saab alguse sellest, et muu maailm, eeskätt Eestimaa, ei tunne meie kodukandi, emakeele ega elanike nimetusi1.
Mis siin ka imestada! Elavad ju sõrulased pealinnast enam kui viietunnise autosõidu kaugusel.
See, mida sõrulased siin maakera kumeruse taga räägivad või mõtlevad, jääb enamasti muule ilmale teadmata.
Sõrulase kulmud paneb kerkima aga tõsiasi, et isegi meie oma saaremaises (keeletoimetatud) ajakirjanduses tuleb seda nimehäda ootamatult sagedasti ette.
Võib ju arvata, et mis õnnetus nüüd see nimehäda ikka on, võrreldes töö(jõu)puuduse, kehva bussiühenduse või aukliku internetiga. Mis katastroof see ka on, kui sõrulasi sõrvelasteks või Sõrvemaad Sõruks nimetatakse. Eriti kui võrrelda sellega, mida sõrulastega näiteks teise maailmasõja ajal tehti!2
Nimehäda ei ole öudseim asi, mis sõrulastega juhtund on.
Mingi täitsa arvestatav häda paistab see ometigi olevat.
Vaata, nimi on üks eriline asi
Vigu nimede kirjapanekul naljalt ei andestata. Ja kui eksitakse terve suure rahva(raasu) nime kasutamisel, on solvumine samuti suur.
Vihapisarateni?
Rusikateni?
Ole nüüd! Sõrulased on üsna rahumeelne rahvas. Ruusik jääb tasku.
Ei hakka ma neid sõrulase hinge riivavaid keeleapse siin üles lugema. Kirjutan parem suurte punaste tähtedega lause, mis võiks vähemasti avalikkusele kirjutaval saarlasel vajaduse tekkimisel silme ette kerkida:
Sõrves elavad sõrulased, kes räägivad Sõrve murrakus.
Võid selle lause nüüd paberile kirjutada või välja printida ja oma töölaua juurde seinale kinnitada.
Kui sama lause sõrulaste emakeeles kirja panna, siis võiks see välja näha umbes sedasi:
Üks nüanss veel
Mõnikord kasutatakse Saaremaast ning saarlastest kirjutades läbivalt „ö“ tähte. Olgugi, et tekst ise on ilmselgelt läbinisti kirjakeelne. Seda tehakse vast rõhutamaks oma solidaarsust siinse kõnepruugi tarvitajatega.
Mis on mõistagi kaunis žest.
Siiski on lugejal teksti hõlpsam jälgida, kui murde- ja kirjakeelseid sõnu on võimalik eristada. Asi on selles, et sõrve ja kirjakeeles on paras hulk sama väljanägemisega ent täiesti erineva tähendusega sõnu.
Mitmekultuuriliste perekondade esindajad oskavad siinkohal kindlasti värvikaid näiteid tuua.
Eesti keeles kirjutades on tavaks võõrkeelne sõna kursiivi lükata. Kindlasti sobib analoogset meetodit ka murde- ja kirjakeele segatekstides tarvitada. Hoides tekstides kahel keelel selge vahe sees, jääb hulk segadust olemata.
Pealegi saame nii näidata, et oskame soovi korral „õ“ ja „ö“ tähti õigetesse kohtadesse kirjutada.
Tähendab, need saarlased saavad, kellel on hea keelevaist. Või mälu.
Ülejäänud eestlastele ei paku selle oskuse demonstreerimine mingit väljakutset. Ega ka mõistmist.
Murdesõnade kursiivi lükkamisel võiks meie punane lause välja näha nõnda:
Keel või murrak?
Selle üle, kas Sõrve murrakut võib kirjakeelses tekstis sõrve keeleks nimetada, on samuti sobilik vaielda. Eriti rangete keeledefinitsioonide järgi ilmselt ei tohi. Siiski on tänapäeval suuremate murrete ja murrakute nimetamine keelteks tavapärane.
Üldrahvalikult tunnustatud emakeel, mitte emamurrak (olgugi siinkohal tegu sisuliselt sama asjaga), tõstab vast iga rahvaraasu eneseväärikust.
Nii saavadki sõrulased laulda (sest sõrve keeles ainult lauldes kõneldaksegi):
„Mo emakeel on sörve keel!“
Uhkusenoodiga hääles hõiskame ka kirjakeelselt:
„Mu emakeel on sõrve keel!“
Iseasi, kui veenvalt meil see loogaga4 täht õnnestub välja hääldada.
Einoh, tõsiselt!
Me ei tee neil kahel5 tegelikult vahet.
Sõrulaste emakeele kõla saad nautida “Sörulase aabitsa” helinäiteid kuulates või jälgides postitusi rubriigist “Sörvekeeltsed luud ning uudised”!
___________
1 Sõrvemaa, sõrve keel, sõrulased
2 Kui sa ei tea, mis toimus Sõrves aastatel 1939-1945, vaata mõnd ajalooõpikut. Kui mõne asjatundliku sõrulasega sellest ajast rääkida, rikuvad need lood su tuju kogu päevaks. On juhtunud, et kauemakski.
3 Kui seda valjusti loed, siis häälda: sörrves (III v), elɔvad, keeeles (III v); seejuures ɔ tähistab a ja o vahepealset häälikut. Joonisel on hääldus lihtsustatult pilvekese sisse kirja pandud.
4 Loogaga täht on mõistagi „õ“.
5 „õ“ ja „ö“ vahel. Tublid lapsed õpivad need sõnad koolis lihtsalt pähe, kuhu loogaga täht tuleb kirjutada.