Emakeele Seltsi põliskeelte laager Mulgimaal

Alles sai Värskas keelekonverentsil käidud (loe pikemalt siit!), kui juba 20. – 22. oktoobril oodati sõrulasi Emakeele Seltsi ja Eesti Keele Instituudi korraldatud põliskeelte laagrisse. Seekord paluti kaasa kutsuda ka mõned meie koolinoored. Sest nagu ka Värskas veelkord üle räägitud sai – põliskeelne järelkasv on me ainus tee põliskeele püsimiseks!

Mulgimaale olid kokku sõitnud mitmed meile ammugi tuttavad keeleedendajad – Muhust, Võromaalt ning Mulgimaalt. Rõõm oli jälle kohata Küllit Kihnust, teda nägime viimati Hiiumaal laste pärimuspäevadel. Seekord olid esindatud ka Häädemeeste, Põhjaranniku ning Lüganuse murdealad. Kõigil, kel see vähegi võimalik, oli kaasa haaratud mõni väärt kaasvõitleja ning noored tegijaid – olgu siis oma pere noored või õpilased koolist.

Põliskeelte paabel

Nii noortel kui ka vanematel võttis esiti veidi kohanemisaega, et ses keelterikkuses orienteeruma hakata. Kogu laagri vältel rääkis iga kõneleja omas põliskeeles. Erandiks need, kel esivanemailt pärandiks saadud keelt suus ei olnud. Laagri kaugeim esineja, estofiil ja keeleteadlane Péter Pomoz Ungarist rääkis samuti ladusalt nauditavat eesti kirjakeelt. Tema emakeeleks on üks Ungari põliskeeltest ning kireks murdekeelte uurimine ning edendamine oma kodumaal.

Kolmepäevase kokkusaamise avas Emakeele Seltsi esindaja Helle Metslang ning siis oligi põrand juba Péter Pomozi päralt. Et oma silmaringi laiendada, õppisime esimesel kahel päeval peale Ungari keelerikkuse tundma ka pisut ungari keele hääldusreeglistikku ning proovisime lugeda ungarikeelseid tekste. Meie oma keeleteadlastest andis Tiina Laansalu ülevaate Eesti Keele Instituudi keeleressurssidest, ning kolmanda päeva teadustunnis saime ülevaate Kristiina Praakli noortekeele uurimistööst.

Õppeloengute kõrvale mahtus kõigi piirkondade tegevuste tutvustamine. Nii said kohalviibijad põhjaliku ülevate, mida meie põliskeelte hoidmiseks Eestimaa eri piirkondades tehakse, mis on läinud hästi ning mis probleemidele lahenduse leidmiseks tuleb veel päid murda.

Kuidas põliskeeltel läheb?

Kõige rõõmustavamad sõnumid jõudsid meieni Kihnumaalt – aastaid kestnud keele ja omakultuuri õpe koolis, järjepidev toetus nii omavalitsuselt kui kohalikult rahvalt, sõjast üsna puutumata jäänud maalapp, järjekindel tegevus Kihnu instituudis ning pidev Eesti teadusasutuste tähelepanu, lisaks rahvusvaheline tunnustus on andnud tulemuseks kultuurikatkestuseta kulgeva kogukonna. Muutuva maailma mõjudest tingitud mure tuleviku pärast püsib, kuid võrreldes teiste kultuuripiirkondadega on Kihnumaal asjad üsna kenad.

Suurte omakeelsete raamatute ning töövihikute näitustega olid väljas piirkonnad, millel on kümnetes tuhandetes loendatud keeleoskajad ning õnn omada ka palgalisi keelehoidjaid (s.t piirkonnad, mil on oma instituut) – võrokesed ja mulgid. Ehkki keeleõpet tehakse eri vormides mitmetes koolides ning lasteaedades juba aastaid ja üsna järjepidevalt, on nii võrokestel kui mulkidel sarnane mure – põliskeel ei kipu laste jaoks enam esimene keel olema.

Edukast koostööst kohalike koolide-lasteaedadega said kõnelda Põhjaranna keele kõnelejad. Inspireerivad lood lasteringide tõhusast tegevusest ning kohati koolide innustuse toel valminud uhked väljaanded rõõmustasid nii silmi kui südant. Vaata ka Rannakiele kodu internetis!

Rohkelt aastate jooksul väljaantud ilukirjandust, aga ka uuemat muhukeelset kirjandust oli näidata ka muhulastel – suuresti Kadri Tüüri aastatepikkuse kogumistöö tulemus. Mitmete kunstnike ning kirjanike loodud kaunid väljaanded, isegi kui nad koolitundidesse ei jõua, innustavad lugejaid ning tõstavad kindlasti oma keele mainet. “Muhu oabitsa” tekstid on tekstid praeguseks kõik ka muhulaste poolt sisse loetud ning jõudnud internetti – mine ja kuula!

Nukramaid noote kuulis Lüganuse keelealalt, kus kõnelejaid napilt, samas tegutseb vahvasti piirkonna keele jututuba internetis. Oma põliskeele oskajad on suurel määral kaotanud ka Häädemeeste kant, ent põhjalikult jäädvustaud ning teadlaste poolt läbiuuritud keel ja tõhus tegevus kohalikus koolis annab lootust, et see olukord saab ka pöörduda.

Koostegemisrõõm

Elava kaasalöömisvõimaluse andsid kõigile mitmelt poolt kaasatoodud keelemängud ning hariv viktoriin. Üksteise kultuuridest saime aga ete-magusa maigu suhu esimese päeva lõpetanud tantsude ja ringmängude õhtul ning lauluringis.

Suur töö sai osalejail tehtud ka ettekannete eel, vahel ning järel. Tunde arutati teetassi taga, et mida ja kuidas toimides missuguseid tulemusi saadud on. Kuidas edasi? Kuidas kindlasti mitte? Küsimusi rohkem kui vastuseid. Saime koos kurvastada ning rõõmustada. Häid mõtteid ja kogemusi oli igaühel välja käia ning kes vähegi soovis sai omale kahe kõrva vahele värskeid mõtteid. Jajaa, aimasid õigesti, ka neil tundidel aeti kõik jutud omas põliskeeles ning ka need, kelle jaoks see üsna esmakordne kogemus oli, said peagi üksteisest päris hästi aru!

Aitäh Marit ja Tiina Emakeele Seltsist ja Eesti Keele Instituudist!

Koostöötamiseni!



“Kohes mi lää” keelekonverents Värskas, 7. oktoober 2023, loe siit, konverentsi saad järgi vaadata siit!

Murdekonverents: “Eesti keeleala – põline ja rikas”, 21. oktoober 2022,  loe siit, konverentsi saad järgi vaadata siit!

Back to Top