“Kohes mi lää” keelekonverents Värskas

7. oktoobril 2023 kogunes Värska kultuurimajja värvikas keeleseltskond. Esivanemailt pärandatud keelehoidjad põhjaranniku rahvast, Võru ning Setomaani, Sõrvest, Kihnust, Mulgist, Kodaverest. Sõrvemaalt kohal Tammeougu Mari oma ettekandega “Sent surmale völga. Sörve keel täna”

Äi keiki’s old kohal mitte. Eestimaal on keeli, mida hoitakse veel palju enam, küllap peletas nii mitmeidki kümne tunni ligi ulatuv sõiduaeg ning tormine meri. 

Sildu on teel Tartust Värskasse ohtralt. Igal sillal ootas meid õppus kuidas betoonist teetõkkeid läbida, tigusammul slaalom viie-kuue mundris püssimehe vahelt. Kes tegi oma autojuhtide suunamistööd piinliku tähelepanelikkusega, kes sügas igavledes habet, püss ripakil süles. Sõidan näol neutraalne ilme, pilk maanteel, kuklas alateadlik tung mitte püssimeeste suunas vaadata. Meie omad mehed, õppus “Ussisõnad”. 

Tuttavaid ning nägupidi tuttavaid võitluskaaslasi (neid, kelle tööst aina loed ning tunned ühiste sihtide ühendavat vaimu) kohtas Värska mõnusalt parajamõõtmelises kultuurimajas hulgem – Triinu Laan Võrumaalt, Mare Mätas Kihnust, Kristi Ilves Mulgimaalt, Ahto Raudoja Setomaalt, veel kümneid nimesid. Põnevaim vast teadlane Indrek Park, kelle internetis ringelnud loeng ammugi põhjaikult üles konspekteeritud ning läbiarutatud oli. Põhimõtteliselt lootus Indrek Pargi tööst ja teadmistest rohkem teada saada oli see põhjus, miks mina need kolm päeva võtsin ning Värskasse sõitsin.

Esimene, mida Värskas kohtasin oli ülisõbralik naeratus näolt, mida ma kunagi näinud ei olnud. Südamlik tervitus võttis tummaks. Kara Brown, teadlane mere tagant. Kaasmaalased sel moel võõrast ei tervita. Oleksin pidanud aimama, et pole eestlane. Aga ta rääkis ju nii head eesti keelt!

Kui pikalt Saaremaal olla, nagu ma tavaliselt olengi, harjud vaoshoitud tuttavlikkusega (“Mul on tõesti hea meel sind näha, aga parem on, kui ma seda välja ei näita, sest…maiteagi”), piinliku möödavaatamisega (“Ma ei tunne sind, või noh, tunnen küll, aga ma tahaks et ma ei tunneks”), võltstervitustega (suu teretab, silmad jätavad hüvasti), kohkunud teredega (“Oih, ma ei märganud sind, oleksin simesest ettejuhtuvast uksest sisse hüpanud kui oleksin sind õigel ajal näinud”), noh ja siis need kes tulevad hästi ligi, tervitavad kättpidi või kingivad kohmetu kallistuse, vaatavad silma põhja ja näitavad iga keharakuga välja sügavat poolehoidu (meie fännid – aitäh teile, et olete olemas!). 

Muidugi leidub Saaremaal ka suur hulk tavatervitajaid.

Päeva alguses nagu ikka kombeks – avasõnad korraldajatelt ning asja olulisust rõhutav videotervitus UNESCO esindajalt, ning siis loengud. 

Ettekanded

Indrek Park

Kõigepealt astub pulti keelepäästja Indrek Park (vt. dokumentalfilmi tema tööst siit, kuni see veel vaadatav on). Oli meeldiv näha teadlast kui inimest. Meest, kes oma lastele parima keelearengu nimel kodu Võromaale sätib ning ise tartukeelsena uut kodukeelt usinalt õpib ning juurutab. Võro keelt.

Teadlasena teab Indrek Park, et kui tahad päästa hääbuvat keelt, nagu meie murdekeeled kõik hetkel on (on loendatud 17 võro keelt emakeelena kõnelevat last, samas kui võro keelel on hetkel suurim kõneleaskond, kümned tuhandeid eri tasemetel rääkijaid), on olemas rida mitteefektiivseid tegevusi ning paar sellist, millest tõestatult kasu on. 

Selleks et keelt selgeks saada kogu rikkuses, värvikuses, paindlikkuses ning lopsakuses, ei ole suuremat kasu ei keeletundidest, olgu koolis või muidu, ei aita kõrv kikkis meisterkõneleja kõrval käimisest, ei aita sind ei arvutiprogrammid, raamatud ega meedia…välja arvatud mõned säravad erandinimesed, kes suudavad nende võimaluste abiga keele selgeks õppida. Indrek ise nende hulgas.

  1. Keele omandavad kõige paremini alla 7 a lapsed toimetades keelekeskkonnas, eelistatult endast aasta-paar vanemalt lapselt. Sellise keelekeskkonna saab luua kõige lihtsamalt kodus, koduse keelena. 
  2. Teiseks töötavaks võimaluseks on keelepesad lasteaedades, kus mitmesuguse keeleoskusega lastega koos tegutsevad “umbkeelsed” keeleoskajad. Sellises keskkonnas õpivad lapsed keele ära kiirelt, vaevata ning täiuslikult. 

Mis aitaks meil sellist keskkonda luua?

Raha. Peamiselt lihtsalt raha.

Iirimaa näitel on väga tõhus peredele, kes kasutavad kodukeelena hääbuvat põliskeelt. Ning küllaldane rahastus keelepesadele lasteaedades. Pannes raha sinna, kus sellest tõeliselt kasu on, saab tulemuse ning kulutatud raha, isegi kui see pole niiväga palju väiksem praegustest summadest, on kasutatud asja eest.

Usku Indrek Pargil eesti keelerikkuse päästmisse ei ole. Ainult lootus.

Kara Brown

Kara Brown täiendas Indrek Pargi kõneldut oma uurituga kirjeldades päevavalgele toomise metoodikat (Daylighting). 

Kaduv keel, murdekeel, piirkonnakeel eksisteerib üldjuhult mahasurutud seisundis. Inimesed ei kasuta seda keelt igapäevaelus, tihti headel põhjustel. Näiteks soovitatakse neil pehmemalt või karmimalt see “tegevus lõpetada”. Keelelist mitmekesisust eitatakse, töökohtadel-koolides jm keelatakse omakeelne kõnelemine, dominantkeelest erineva keele kõnelejate üle naerdakse, neid alavääristatakse, solvatakse, tõrjutakse, represseeritakse. Igal maal omad kombed. Sellist keele mahasurumist nimentab Kara “matmiseks”. Kui on soov hääbuv keel taas päevavalgele tuua, on mõistik algul teha kindlaks mil moel selle keele matmine parasjagu toimumas on. 

Järgmiseks sammuks on veel keelt oskavate inimeste leidmine. Igaüks on oluline. Erilist tähepanu tuleb kindlasti pöörata võtmeisikutele. Kes Indrek Pargi juttu kuulas teadis kohe, et ühed võtmekõnelejad on kindasti lasteaiakasvatajad, aga kindlasti ka noored lapsevanemad, värsked vanaemad-vanaisad. Olulisteks võtmeisikuteks, võibolla keelekõnelejaist mõnevõrra olulisematekski võivad osutuda hoopis lasteaedade direktorid.

Kui on teada kus ja mil moel keelt maetakse ning kes tegelikult seda keelt veel hästi oskavad, on aeg toetuse leidmiseks. Nii kogukonna äratamiseks kui rahastusvõimaluste leidmiseks, vaadusel ka seaduste kohendamiseks. Midagi ei saa teha ilma toetava inimrühmata, kindlasti on vaja motiveeritud kogukonda.

Viimaseks sammuks on pöördeline muutus ise. Inimesed, kes seni dominantkeelt kasutasid otsustavad teadlikult hääbuva keele kasuks. Kodus oma pere ning lastega, poes, koolis, tänaval. Kiire ja märkimisväärse edu saavutamiseks on vajalik muutus ka lasteasutustes (needsamad keelepesad) ja võimalusel ka teistes paikades. Kõikjal, kus kõnelejaid reaalselt veel olemas on.

Kas siis saab keel päästetud? Võimalik. Sel moel on võimalik. 

Kogemused

Keelekogukondade esindajad jagasid ka omasid kogemusi. 

Võrokesed on oma keelejutuga otsapidi keeleseaduse kallal ning UNESCOS. 

Kodaverelased on kogunud kokku sületäie keeleoskajaid ja korraldavad üle võrgu keelekursusi ning on jõudmas koolijuhtideni ja proovivad seal ühist keelt leida. 

Kihnlased annavad endale aru, et kui nad ei suuda noori saarele elama saada, pole tegelikul muudel edulugudel suuremat tähendust. 

Põhjaranna keele hoidjad on avastanud koos jutustamas käimise võlud ja naudivad sed täiel rinnal. 

Setomaa vallavanem on kimbatuses – võiks ju avada setokeelsed rühmad igas lasteaias, aga mida vanemad sest asjast arvavad? On see ikka õige samm? 

Ja nii edasi ning tagasi. Superteod (laste filmilaager, kus muu kõrval ka kodavere keelt kõneleti) ja edulood (võro emakeelega lapsised pered), tugevad koju tagasitõmbajad (kihnlaste rahvarikkad koolivaheaegsed pärimuslaagrid), saavutused (Kodavere keelekursused võrgus) ning väga tugevad noored tegijad (Leima Evelyn, Setomaal).

Olin õigupoolest mures – igaüks rääkis konverentsil ju oma keeles. Minu võro- ja seto keele oskus on teadagi mis. Väga puudulik. Sain siiski peaaegu kõigest enam-vähem aru. Pingutasin. Ju kõnelejad ka pisut halastasid ja valisid sõnu.

Meil…

on mõned superägedad, avatud meele ja lahtise käega noored. Kaugel koolides täna. Meil on mõned superteod (nagu aabits) ja saavutused (nagu aabits), kunagi oli meil keelekursus ning laste pärimusring, tugev pärimuse seltsi meeskond. Mõned tublid omaette-tegutsejad, kultuurihoidjad, kandjad. 

Tegelikult aga pingutame vimase piiri peal raadiosaadete jätkumise ning kardetavasti lausa seltsi püsimise nimel. Vajame hädasti puhanud inimesi enda kõrvale, et koos edasi liikuda. 

See, mida meil tõesti rohkelt on, on sügav emakeele-trauma. Tõrge ja tõrksus sõrve keele rääkimisel, mis ulatub väga sügavale ja teeb oskajaist mittekõnelejaile haiget. Matame oma valu anonüümiset päritou Eesti rahvakultuuri ning veelgi anonüümsema maailmakultuuri alla. Meil on sõrve keele oskajaid ning kodus kõnelejad, ülivähe avalikult rääkijaid ning teadaolevalt väga vähe neid, kes meie emakeele püsimise nimel on nõus midagi oma elus muutma. Need muutused on enamasti juba tehtud. Kas meil on ikka sõrulasi, kes veel midagi teha suudaks?

Tegelikult me ei tea, kuidas meie sõrve keelt täna maetakse. Ei tea, kes ja kui paljud seda keelt veel selle rikkuses ja säras kõneleda suudavad. Kas meil on kogukonnas seda tuge, et mingitki pööret keelekeskkonnas tekitada saaks? 

Mida Sina arvad?

Kuidas sinu arvates meie, sõrulased-saarlased, oma keelt matame? Kuidas ümbritsev meie keelt matab. Sul on kindlasti kogemusi.

Kas mäletad mõnd väga mahlaka keele kõnelejat? Ehk tead kedagi, kes kõneleb sõrve- või saaremaa keelt nii, et seda kuuldes silm särama lööb ja ihukarvad iluelamusest püsti tõusevad? 

Kas oleksid valmis muutma midagi oma elus selleks et toimus pööre meie keelekeskkonas? Mida sina tahaks ja suudaks teisiti teha? 

Mida meil pole, on õigus

Meil ei ole õigust võtta lastelt ära valikuvõimalus, jättes nad ilma nende esivanemate pärandusest – emakeelest. Meie kohustus on see oskus lastele üle anda, et nad seda vastutust ise edasi kannaksid.

Ning siis juba oma lastele edasi annaksid. 

Või mitte. 

Aga jäägu see valik lastele, mitte meie teha!



PS: Kui tunned et tahad ja oskad MTÜ Sörvemaa Pärimuse Seltsiga koos miskit meie emakeele heaks korda saata, palun kirjuta meile info@sorvemaa.ee ja anna endast märku!


“Eesti põlitsidõ kiili konvõrents: kohes mi lää?” on järelvaadatav selle lingi tagant https://www.youtube.com/live/0oHSHkiQGls?si=544D90CgXc79vxlu


2022. a oktoobris käis Tammeougu Mari oma ettekandega Teaduste Akadeemia saalis murdekonverentsil. Kokkuvõtet saad lugeda siit!

Tammeougu Mari esseed kultuurikildudest ning nende tagasiõmblemisest saad lugeda siit!

Back to Top