Kultuurikildude tagasiõmblemisest

Vahel juhtub, et ka mõne kõrgelt hinnatud kultuuri küljest läheb kild kaduma. Üldjoontes on kõik nagu ikka, aga üht kommet enam ei järgita. Selle asemel võetakse tarvitusele näiteks mingi üpris juhuslik, aga see-eest moodne mõne teise maa tava.

Nii mõnigi vanade kommete mäletaja on taolisel puhul mõelnud, et keelaks uue kombe ära ja tooks vana tagasi. Muidugi juhtub ka vastupidist. Üsna mitme vana kombe kadumine on kogunisti tervitatav nähtus (abielurikkujate häbiposti sidumine vmt jõuvõtted).

Kui aga mõelda toredat sorti tavadele või oskustele, mis kaduma kipuvad. Mis puhul nende kadumaläinud kommete taaselustamine on üldse mõeldav?

Muuseumikeldrid on tulvil täis kaustu ülestähendustega põliskultuuridest. Kas neist võiks ehk ka mingit abi olla?

Kultuuri kandmisest

Kultuuri kandmine on kummaline ja laialivalguv termin. Eriti arvestades, et kultuur on kõige üldisemas mõttes inimtegevus ja selle tulemus (02.02.2018 Vikipeedia).

Kitsamalt on lihtsam mõelda. Võtame vaatluse alla rahva- ehk pärimuskultuuri, mille all mõistetakse rahva traditsioonilist põliskultuuri (02.02.2018 Vikipeedia).

Pärimuskultuuri kild – villased kodukootud kindad. Esimene mõte on, et kindakultuurikildu kantakse siis, kui keegi neid kindaid kannab. Aga võib-olla on olulisem ikkagi see, kui neid kindaid kududa osatakse?

Võimalik, et on vajalik hoopis selle kudumisoskuse lai levik ja lokaalne varieeruvus?

Ehk oleks tarvis ka tänapäevast kindaloomingut kui elu järjepidevuse näitajat.

Või on kultuuri kandmise näitajaks hoopis see, kas kudumist ka õpitakse, õpetatakse?

Põliskultuuri kandmise 4 aluskala

Et üks kuitahes pikk või lai pärimuskultuuri kild (või ka kultuurimosaiik tervikuna) oleks tõesti kantud, on põhimõtteliselt vaja nelja nähtust:

  1. Tundmine
  2. Rakendamine
  3. Edasiandmine
  4. Arenemine

Kui puudub vaid ükski neist neljast, siis tegelikult antud kultuuri(kildu) enam ei kanta. Võib-olla veel mäletatakse või isegi tarvitatakse, aga enam ei ole tegu jätkusuutliku nähtusega.

Kultuuri kandmise neli aluskala hoiavad vee peal pärimuskultuuri püsimise kolmainsust (kogukond, koht, kultuur). See ja kõik ülejäänud joonistused artiklis Tammeougu Mari, 2018.

Kultuuri tundmine ise on mõistagi kõige alus. Et miskit oskust või kommet kanda, peab olema neid, kes teavad, mis see on ja kuidas see käib.

Küll aga on passiivne kultuuri tundmine ilma rakendamiseta juba kultuurikillu kadumise eelviimane aste. Selline rakenduseta kultuur kaob koos oma vaikivate tundjatega. Seega tuleb kantavaks kultuuriliseks nähtuseks seda ka reaalselt ellu viia. Viljeleda. Teostada. Tarvitada.

Samas isegi kui mõni vanatädi tarvitab järjepidavalt üht kindasuu loomise lokaalset erikuju, ei tähenda see automaatselt, et antud eripärane töövõte on kohe elus ning kantud kultuurinähtus. Vaja on enamat!

Edasiandmine on jätkusuutlikkuse alus. Sellel, mida järeltulijaile õpetatakse, on üsna hea tõenäosus ka edaspidi olemas olla. See Jukude ja Juhanite värk.

Nimekirja viimane, kuigi kindlasti ülejäänuist mitte raasugi vähemoluline punkt – areng – tundub selles reas vastuolulise nähtusena. Kuidas saab millegi muutumine olla selle eksistentsi aluseks?

Märksõnaks on kohanemine

Muutumatuna rakendatav ning edasiantav kultuur võib kergesti sattuda olukorda, milles tuleb sobimatuks muutunud killud tahes-tahtmata kõrvale jätta. Aegunud kombed muutuvad ajapikku tarbetuks või lausa elu takistavaks nähtuseks.

Kui kultuurikild läheb mistahes põhjusel kaduma, kultuurimosaiik vaesub.

Nii vaesub see arenguta kultuur kildhaaval, kuni lõpuks kaob.

Nähtud on ka seda, et tulevased kultuurikandjad-noored lahkuvad oma kogukonnast kindla eesmärgiga muutuvast maailmast osa saada. Õigupoolest ei peagi põliskultuur asjade selliseks käiguks teab mis kivinenud olema. Piisab laia maailma magusaist ahvatlustestki.

Tuhlipudrukultuuri kandjad

Toon ka ühe peaaegu elulise näite üsna eeskujulikult kantavast kultuurist:

Külarahvas oskab tuhliputru keeta ja sööb seda ka meelsasti (Tundmine).

Igal kevadel, kui kartul saab maha pandud, keedavad perenaised sellel õhtul söögiks tuhliputru (Rakendamine).

Kui neiu on jõudnud teatavasse vanusesse, kutsub ema ta kartulikoorimise järel pliidi äärde ja õpetab pudrukeetmise saladused talle selgeks (Edasiandmine).

Kunagi jõuab sugudevahelise võrdsuse põhimõte ka sinna kanti ning pudrutegemist hakatakse õpetama ka poistele (Arenemine).

Kogu see tegevus on põline, s.t toimunud „aegade algusest peale“ (antud näite puhul kõige rohkem 250 aastat. Varem siinkandis kartulit lihtsalt ei tuntud). Järelikult võib seda tuhlipudru keetmist julgelt rahvakultuuri põlisosaks nimetada.

Kui neil neljal aluskalal seisab juba arvestataval hulgal just sellele külale (ainu)omaseid kultuurikilde, võib üsna lootusrikkalt öelda, et see kogukond kannab omaenda eripärast kultuuri.

Imelik küll, aga kultuuri kandmisest üksi ei piisa, et üks unikaalne kultuurikogum ka põliskultuurina püsima jääda saaks.

Põliskultuuri püsimise kolmainsus

On ilmselge, et mistahes unikaalne kogum kultuurielemente vajab püsimiseks arvestataval hulgal kandjaid – kogukonda, rahvaraasu või rahvast. Seda seltskonda, kes keedaks tuhliputru ning kannaks oma kultuuri kõigil neljal aluskalal.

Mõistagi peab neid kultuurseid isendeid olema piisaval hulgal, et puhtbioloogiliselt populatsioonina eksisteerida.

Rahvas omakorda vajab omale seda põlist paika. Kohta, kus küla (kogukond) saaks „aegade algusest saati“ elada ja toimetada. Kohta, mille (keskkonna)tingimused annavad kohalikule põliskultuurile nii vundamendi, katuse kui ka tugisõrestiku.

Rahvakultuuri püsimise kolmainsus on kultuur ise, kultuurikandjaist kogukond ning nende põline elukoht.

Erodeeruvad kultuurid

Kõrvaleheidetud kultuure on metsikult palju rohkem kui püsimajäänuid.

Minevik on märkimisväärselt pikem aeg kui olevik.

Kadunud on komme tule saamiseks kaht kivikildu kokku lüüa või sobivaid puutükke üksteise vastu hõõruda. Vähemasti Euroopas. Tulesooja saamiseks tarvitame tänapäeval mugavasti tikke, radiaatoreid vmt uusleiutisi.

Mõned kultuurikillud jäetakse kõrvale aga hoopis vähempraktilistel põhjustel. Muutus mood ja enam ei kanta patšokkidega pluuse nagu 1980-ndatel (täitsa tervitatav areng naiste garderoobikultuuris). Noored neiud vahetavad mõtteid Messengeris selle asemel, et pitsilisi sukki kududes lobiseda. Populaarseimad muusikapalad vahetuvad peale massimeedia ajastu algust vaata et iganädalaselt.

Vajadused muutuvad. Moed muutuvad. Oskused muutuvad.

Teinekord tahakski ehk mõni neiu omale pitsilised sukad kududa. Aga ema ei oska enam selliseid sukki kududa nagu vanaema. Kellelt siis õppidagi?

Tõenäoliselt ei hakka tänapäevane neiu emalt küsimagi. YouTube’st on võimalik leida paari ööpäeva jagu õppevideosid. Kõikjalt maailmast. Välja arvatud selle neiu kodukandist. Tõenäoliselt.

Sukakudumise kultuur on teinud oma juba mõnda aega puudulikuna püsinud aluskalde komplekti tõttu päris korraliku uperpalli. Vähemasti eestlaste sukakudumise kultuur.

Sarilikülli tegemine on unustatud kultuurikild. Muuseumieksemplaride ja kogenud mütsimeistrite näpunäidete abil oli võimalik taasleiutada, kuidas Sõrves kunagi sarilikke ülle tehti. Sõrves leidub praegu jälle päris mitu ülliomanikku. (Fotod ja kollaaž Tammeougu Mari, 2016)

Globaalsed ja lokaalsed killud

Mistahes tõugu kultuurid on pidevas erosioonis, kaotades raashaaval materjali. Püüdes mujalt maailmast kohalelennanud uusi kilde enese külge. Tühjaks jäänud kohale.

Kardetavasti on väiksemad ja vähempopulaarsed kultuurid kiiremad kuluma. Vähem väärtustatud kultuurid vaesuvad pöörases tempos. Suured ja populaarsed seevastu muudkui levivad ja saavad kadujate arvelt aina populaarsemateks.

Näiteks regilaulu laulmine on elavast traditsioonist varsti juba sadakond aastat sisuliselt kadunud (mõningate kullavääriliste eranditega).

Laulame me ju sellegipoolest. Olgu siis segakooris või lihtsalt kõlarist kostvale lisaks („Beibe-beibe, blaa-blaa“ vmt). Laulmise traditsioon on alles. Laulude traditsioon on muutunud. Üsnagi globaliseerunud.

Lokaalses mõttes vaadates – rängalt vaesunud.

Kui aga tahaks mõnd juba üsna kustunud kultuurikildu  jälle ellu ärata. Põliskultuuri külge tagasi õmmelda? Mistahes põhjusel mingi rahva(raasu) põliskultuuri (taas)rikastada?

On see üldse võimalik?

Kultuurikillu taaselustumine vs kultuurikooljate loomine

Uinuvad kultuurikandjad

Kuni veel leidub ununemisjärgus kultuurikildude mäletajaid (passiivseid oskajaid), kellelt õppida, on oskuste taaselustumine ladus. Sellisel juhul on kindlasti olemas ka arvestatav kultuuriline taust e ülejäänud kultuurimosaiik, kuhu kadunud killu tagasi saab sobitada.

Õppimist lihtsustab märkimisväärselt tõeliste õpetajate olemasolu. Need, hetkel küll „uinunud“ kultuurikandjad, teavad üsna täpselt, kuidas kultuurikild omal ajal elas! Pole vaja muud kui väikest motivatsioonimüksu, et passiivne oskaja jälle pannileiba küpsetaks. Või titega „pätsi-kakku“ teeks. Ja seda oskust edasi annaks!

Kui mõnd põliskultuuri on õigel ajal piisavalt uuritud ning nüüdseks juba tõesti unustatud kildusid muuseumikeldris talletatud, leiab vähemasti teoreetiliselt elustumisvõimelisi materjale ka sealt.

Võtmesõnaks on külluslik kultuuriline taustamosaiik

Elusa kultuuritausta puhul saab reanimeeritava kultuurikillu oma loomulikku paika tagasi õmmelda. Kui hästi läheb, ei jää armigi näha.

Aga kui taust kõrvale jätta. Võtta vaid killuke mingist kultuurist. Põlvpükste kandmine, itkumine või bumerangi loopimine? Võtame killu kultuuri ja paneme ühe hoopis teise kultuuri kandja seda rakendama. Ilma ülejäänud teadmise-tundmiseta. Ilma koha või kogukonnata. Ja näe, tantsibki keegi kostüümikandja laval Eesti rahvatantsu!

Oskame päris veenvalt meisterdada neid rahvakultuurizombisid. (Rahvariide)kostüümitatud kultuurikooljaid.

Heina võib käsitsi kokku panna ka ainult selleks, et osata. Heinategu Sõrves. (Foto: Indrek Kask 2017)

Põliskultuuri püsimise kolmainsuseta kultuurikillule tõelist elu anda ei saa

Kõndivaist kultuurikooljaist võib teinekord päriselt kasu olla küll ka. Taaselustamise õppematerjalina näiteks. Vahel on taoline kontekstist lahtirebitud kultuurikild ainus, mis meile mingist põliskultuurist alles jäänud on. Väärtus seegi.

Ning teinekord on need rahvakultuuri näidised päris kenad kuulata-vaadata! Elamust pakkuvad vaatemängud. Aga pisut nukrad. Vahel meenutavad vaimude tantsu kääbaste ümber.

Aga kui neid ellupuhutavaid kultuurikilde on palju. Kohe terve suur-suur muuseumitäis? Kas siis saaks mõne kadunud rahvaraasu kulutuuri taastada? Nagu rabasid taastatakse mõnes väga väga väga rikkas riigis.

Usutavasti ei ole ühegi rahva kultuuri nii põhjalikult dokumenteeritud, et seda vaid muuseumile toetudes ellu äratada annaks.

Ning millise praeguse kogukonna kohale või sekka me selle „kultuurikooljate küla” elama paneksime?

Toon näite elust enesest, kuidas ühe killu elavasse kultuurimosaiiki tagasi õmmelda peaks saama.

Regilaulu reanimatsioon

Võtame regilaulu taaselustamisel aluseks kultuuri kandmise neli aluskala ning rahvakultuuri püsimise kolmainsuse.

Ütleme, et mingi põliskogukond elab omas kodukandis. See rahvaraas kannab parajat hulka kultuurikilde. Mõnigasest kultuurilisest vaesumisest hoolimata on tegu elava põliskultuuriga. Kultuurikilluks, mille tahaksime taaselustada, on meie näites regilaulu laulmine.

Mitte see laval tuhmides kostüümides teostatud „maietamine“. Päris elus regilaulmine. Laulmine koos sinna juurde, ümber, ette ja taha käivate tegevuste, kommete, mõistete, mõistmise, unistuste, keele ja hulga siin nimetamata taustakultuuriga.

Leiame sellest põliskogukonnast laulja

Kuna see laulja elab keset üpriski traditsioonilist elulaadi harrastavat kogukonda, siis võib teda nimetada lausa põliskultuuri kandvaks lauljaks. Laulikuks, kes paraku ei tunne üht antud kogukonnas käibelt kadunud kultuurikildu – regilaulu laulmist.

Nüüd toome lauljale muuseumikeldrist peotäie regilaule. Õpetame talle selgeks regilaulu laulmiseks vajalikud taustateadmised (kasutades selleks kullavääriliste erandite, säilinud regilaulukultuuriga põliskogukondade käest õpitut).

Laulja mõtleb, loeb, laulab ja katsetab regilaulutekstidega, kuni seni surnuna kaustas lebanud muusika hakkab ta suus elama.

Kui see laulik laulab oma kodukandi regilaule, ei tohiks tulemus õigupoolest väga suuresti originaalist erineda. Mingil määral ilmselt küll, kuid kas oluliselt?

Meie traditsioonilist kultuuri kandva laulja emakeel on regilaulu loomiseks kasutatud keel, s.t nüanssideni arusaadav ja oma. Ta teab neid metsi, põlde, merd ja randa, millest lauludes kõneldakse. Ta tunneb ning tunnetab laulus räägitud teemasid, kuna elab samas paigas ja kannab sama kultuuri.

Pealegi on ta lauldavate tekstide üle põhjalikult mõtisklenud.

Kui seltskonda lisandub ka kuulaja, on väga võimalik, et kohale ujub ka meie kolmas aluskala – edasiandmine. Laul tõmbab nii mõnegi kuulaja kaasa laulma. Kui kuulaja ei ole ise põliskultuuri kandja, siis rangelt võttes tema autentselt laulda ei saa. Küll aga võib ta soovi korral omandada antud kultuuri põhitõed ning kujuneda samaväärseks regilaulukultuuri kandjaks kui meie esimene lauljagi.

Kui läheb hästi, on mõne aja pärast olemas kõik neli kultuuri kandmise aluskala. Paindlikumate vaadetega põliskultuuriarmastaja võib nüüd üsna rahuliku südamega hõisata: traditsiooniline laulmine on reanimeeritud! Regilaulu tuntakse, rakendatakse ja antakse edasi. Piisava loomingujulguse tärkamisel ka arendatakse edasi.

Meie pisike põliskultuur, mis aegade erosioonis oli regilaulu võrra vaesemaks kulunud, sai osakese oma endisest hiilgusest tagasi.

Põliskultuur rikastus.

Sõrve naiste regilaulu reanimatsioonirühm “Ammuker” veedab oma proovides suurema osa ajast laulude üle arutledes. Publikule laulmist tuleks ilmselt nimetada juba regilaulukultuuri edasiarenduseks. Kas sõrulastel õnnestub regilaul kultuurimosaiiki tagasi õmmelda, seda näitab aeg. (Foto: Madis Lepik, 2017)

Taastada või rikastada?

 

Kõige tõhusam (ning odavam) tundub olema praegu olemasolevate põliskultuuride püsimajäämise toetamine. Nende kogukondade, kes oma kodukandis oma kultuuri (või ka vaid selle jäänuste) keskel elavad.

Vaesunud kultuuri taasrikastamine on hea tahtmise ja üldjoontes toimiva põliskultuurilise tausta puhul üsna ladusasti tehtav!

Hindame oma põliskultuuri kandjaid sellisel moel ja määral, et nad lõpuks ka ISE oma väärtusest aru saama hakkavad.

Et erosioon ei pääseks nii hõlpsalt omakultuuridele kallale.

Et jääks püsima kõik neli kultuuri kandmise aluskala – teadmine, rakendamine, arenemine ja edasiandmine.

Mistahes toetust on vaja kohe! Täna, kui meil on veel põliskultuure, mida väärtustada, hoida ja taasrikastada.

Ning seda nii kaua, kuni kõik neli kultuuri kandmise aluskala jälle kõvasti paigas on. Kuni kultuuri püsimajäämise kolmainsus seisab kindlalt koos ning unikaalne kultuurikogum kõrvalist tuge enam ei vaja.

 

Taastamine tuleb kõne alla siis, kui sa ei tunne sidet ühegi sinu tuge vajava kadumisohus põliskultuuriga, oskad kultuurikooljaist turvaliselt mööda laveerida ning ressurssi jätkub. Proovida tasub kindlasti!

 

Avafoto: Timmi Helle
Keelekorrektuur: Vesikonna Katrina

Lisa kommentaar