Olgu mailm missugune tahes, Sõrves elav naisterahvas vajab üleriiet. Lambanahkne kasukas ehk pelts ei ole vihmaga just eriti praktiline, vihmajopesid kodusest materjalist teha ei anna. Nii oligi ammustel aegadel Sõrves üleriide valmistamiseks tarvitusel peamiselt kodukootud tüss.
Tüss
Tüss on kodukootud toimne villane kangas. Toimne kangas kootakse nelja niiega ja on seetõttu paksem kui labane kangas. Et tüss veel eriti tõhus oleks, uhutakse tüssist kangast kõvasti seebivee ja pesukurikaga. Tänapäeval aitab pesumasin seda talgutööd oluliselt ladusamalt korraldada!
Sõrves kootakse tüss tavaliselt helehallist villasest lõngast. Selleks segatakse kokku halli ja valget villa, et saada õrnalt pruunika nüansiga hele “Sõrve hall” lõng.
Punased veerded
Sõrves on ikka punast kalevit armastatud. Nii kanditi vammuse kaelaava kena ereda punasega. Leina korral musta kaleviga, vahel ka sametiga.
Vammuse hõlmad seotakse kinni eriti uhke kirju siidlehviga. Sellel on ikka haagid all ka, suur ja uhke lehv käib peal vaid iluks (vaata näiteks C. O. Bulla fotot Sõrve kaunitaridest; SM F 3717:92 F).
Keeverdut käised
Selleks, et palistused vammuse allservas ja käiste otstes ikka vastu peaks ja kenad välja näeks (ning kurja eest kaitseks), aetakse palistuse serva vammuse siseküljele värviline lõng. Enamasti punane.
Käise otste palistamiseks tarvitatakse teinekord üsna toekat mitut karva lõngakimpu. Kinnitamiseks aetakse see veel mõnd muud karva lõngaga risti-rästi üle.
Kui selle käiseotsaga on juba nii palju vaeva nähtud, peab lõngu ikka ka väljapoole näha olema. Nõnda keerataksegi vammuse käiseotsad parajasti palistuse laiuselt tagasi, et värvilised lõngad näha jääks.
Mandrimaal nimetati sedasorti palistuslõnga “laisalõngaks”. Kuidas siin – ei teagi.
Moodu-värk
Eks see vammusemood ole ajapikku kindlasti muutumises olnud. Varasemal ajal puusani ulatunud vammused olid sajandi keskpaigaks jõudnud oma arengus üsna üllatava vormini. Napi kehaosa ning laia kaelalõikega jakikesed näevad tõeliselt elegantsed välja.
Tõeline üllatus ootab aga seljal!
Änd tirkis taga!
Vammuse seljal olevad kurrud on ajapikku õige lühikeseks jäänud ning arenenud tõeliseks käblikuhännaks. Nii ongi Taga-Sõrve naise seljal kolm-neli tahasirutuvat volti. Et need ikka kenasti tirkis püsiks, on änna kurrud õmmeldud mitmekordsest tüssist. Teinekord olla neile lausa pilpaid sisse aetud, et need ikka püsti püsiks.
Sõrve krutskimaiad isased olla tavatsenud kirikus naiste vammuste tirkis änna külge oma kaabusid riputada. Mis emased sellest arvanud, pole meile teada.
Vammusepael on puhtalt uhkuse-asi. Hõlmasid peavad koos lihtsad haagid. Seda ända peaks pisut ogima, et veel uhkemini tirkis püsiks. Kui pöll on ees olga midad pees! Nagu Sõrves kombeks – punane on rõõmuvärv, leinariietest seda ei leia.
emane – naine, naissoost
isane – mees, meessoost
karva – värvi
keeverdama, keeverdut – üles keerama, käärima, üles kääritud (käised)
moodu-värk – moeasi, uhkuseasi
ogima – sättima, kohendama, korrastama
peltsi – lühike lambanahkne kasukas
tirkis – püsti, kikkis
tüss – kodukootud tihe villane kangas
veerded – kandid, palistused
änd – saba (nii loomal, seelikul kui vammusel)
Sõrve naiste vammuseid on Eestimaa muuseumides kümme: ERM 6048; ERM 6053; ERM 12444; ERM A 291:377; ERM A 509:2206; ERM A 509:2207; ERM A 509:2208; ERM A 509:2306; SM 402 T 192; SM 2061 T 213. Peterburi Etnograafiamuuseumist võib leida vähemalt kaks vammust veel.
Lisaks on alles ka kaks vammuse paela: ERM 6059; ERM 6060.
Säilinud on ka vähemalt üks tagasõrulaste pelts e lambanahkne kasukas ERM 12513.
Projekti “Jämaja naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 2015–2019”, Saaremaa vald ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts.