Avalik kiri peaminister Kaja Kallasele ja haridusminister Liina Kersnale

Lugupeetud peaminister, haridusminister, Eesti avalikkus

Tunneme sügavat muret huvikoolide rahastuse vähendamise pärast 2022. aasta riigieelarves. Kirjutame, sest riigi tänane poliitika ohustab meie, eestlaste, omakultuuri püsimajäämist.

Mis kasu saame huvikoolidest peale laste-noorte arenguvõimaluse ning koolivälise aja sisustamise? Jättes kõrvale kõik muu, tõstame esile huvikoolide rolli meie omakultuuri püsimisel. Just huvikool on täna see koht, kus meie lapsed saavad võimaluse omandada teadmisi ja oskusi meie, eestlaste, kultuurist. Pillimäng, laul, tants, sport, toiduvalmistamine, käsitöö, murdekeel, kombed. Üle-eestilises või lokaalses võtmes – mõlemad vaated on olulised mõistmaks eestlaste nüansirikast omailma täis piirkondlikke eripärasid ja köitvaid seoseid. Kultuur, ükskõik kelle oma, elab vaid siis, kui seda kantakse.

Omakultuuri kandjate sekka saab nii sündida kui sattuda.

Võrokesed, tartlased, virulased, nõmmekad, setod, sõrulased – me teame, et püsimiseks vajame mingisugustki omakultuurialast haridust. Üldharidus, üksikuid säravaid erandeid kõrvale jättes, seda täna ei paku. Eesti põliskultuuri püsimajäämise aluseks, meie omakultuurialase hariduse andjaks on täna pered, üksikud vabaühendused ja huvikoolid. Huvikoolide osa on tänu professionaalsusele, suhteliselt stabiilsele rahastusele ning laste majanduslikust, sotsiaalsest jm taustast sõltumatule tegevusele olulisem, kui oleme ehk taibanud teadvustadagi.

Jah, nii pered kui kohalikud omavalitsused teavad, et laste, laste huvide ja laste hariduse pealt  keerulistel aegadel kokku ei hoita. Täna tuleb nii mõnelgi omavalitsusel hakata huvihariduse tegevussuundade vahel valima. Löögi alla satuvad eeskätt rahajagajate silmis vähemväärtuslikud – väikesed, lokaalsed, vähematraktiivsed. Teemad, mis ei “müü”. Tundub uskumatu, aga täna on tihtipeale selles rollis just meie omakultuuri alalhoidvad tegevused! 

Haldusreform on paljudes piirkondades tekitanud olukorra, kus kohalike omavalitsuste juhid on jäänud kaugeks meie omakultuuri põhikandjaist – külast ja perest. Vallajuhtidel ei ole alati ei sünnipäraseid ega (huvi)koolis omandatud teadmisi nende endi valitsusala piirkondlikest põlistest kultuuriväärtustest. Kas suure valla juht teab, mis tähendus on tillukese Taritu küla jalgpalliplatsil või endise Mooste valla aul ja uhkusel – Mooste rahvamuusikakoolil? Lihtsalt üks “rahatahtja” paljude hulgas.

Eesti kultuurile oleks korvamatuks löögiks kaotada viiuldavad Kihnu lapsed, Lõuna-Eesti lõõtsapoisid või Taritu noorte jalgpallilahingud. Sarnastest pisitillukestest asjadest meie omakultuur suuresti tehtud ongi.

Me ei tea, kui suurt osa Eesti omakultuurist kantakse edasi vaid tänu huvikoolidele. Oleme sügavalt mures, sest juba on tulnud teateid kogu Eestimaa jaoks oluliste ettevõtmiste lõppemisest. 

Palun leidke võimalus loobuda kohalike omavalitsuste noorte huvitegevuse toetuse vähendamisest 2022. aasta riigieelarves. Mängus on palju rohkem kui noorte vaba aja sisustamine.

Meie omakultuur.

Meie omad lapsed. 

Jöudu ning kenad terist!

MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts