Ammukeri on Eestimaal märgatud

3. detsembrikuu päevaks oli Ammukerile kutse Viimsi uude Artiumi-nimelisse kulduurimajja. Tegelikult on selle pärisnimi kultuuri- ja hariduskeskus Artium.  Kutsuti meid aga seepärast, et Ammuker ning Mooste Rahvamuusikakooli Pilliklubi olid ühekorraga ja ühe kutse peal Eesti Rahvamuusika ja Rahvatantsu Seltsi poolt nimetatud 2022. aasta aastapreemia nominentideks.  Ainuüksi juba nominentide hulka kuulumine teeb ikka meele rõõmsaks küll! Ega me ise väga täpselt ei teagi, miks meid koos Mooste väga toredate muusikutega auhinda jagama pandi. Kahtlustame, et see on sellest, et käisime suvel koos Lätimaal, Baltica folkloorifestivalil, esinemas. See oli üks uhke pidu tõesti.

Artiumis oli keik kenasti ning pidulikult korraldatud. Esinejad ning ouindade jagamised sedasi kordamööda. Oli päris pönevaid etteasteid, mis oma toredusega meelde jähid ning oli vähemaid, mis niisama kenad vaata olid. Ning väärikad tegijad, kes siis omasuguste ulkas parimaks olid valitud, said tunnistuse ning uhke lokulaua. Mool tegi silma peris märjaks ning inge aleks, kui 70-aastase rahvatantsija ja rahvatantsuõpetaja-staažiga Ilma Adamsonile uhke tänupõll ede seuti. Olen isegi kunagi irmammu Ilma Adamsoni käe all paar proovi teinud. Vaatasin väärikat ja krapsaksat vanadaami: tants hoiab ikka inemise noore, miskit pole ütelda.

Toreda etenduse andis ka folklooriklubi Maatasa. Nemadki said ulga ouindasi. Asja eest ikka!

Pirege imelik tundus, et Kesk-Eestist (ei mäleta praegu, kustkantist just) pärit rahvatantsijad, seljas kena Karja rahvariie (no ikka see meite Saaremaa Karja), tantsisid seto tantsu. Kenasti tantsisid. Aga see Karja riie nende seljas tundus kuidad mitte päris öige selle tantsu juures. No eks rahvariie on kallis asi ja seto tantsud kenad küll, aga kuidagi nagu ei passind kogu. Mu arust. Vöta nüid kinni, kas viga on minus vöi pole mette.

Ning veel üks asi tahab öiendamist – kui ise kunagi peaksime rahva kogu kutsuma ning ouindu jagama, siis annaks ma küll ka kutsutud nominentidelegi vähemasti tiplumi, kui mitte muud. Muidu juhtub sedasi, et sõidad Sörvest Viimsisse (see veel tüki maad Talinast Narva poole), ning sind äi kutsuta isegid lava peele ega miskit. Oleks nagu päris asjata läind.

Äi no kontsert oli ju kena ja maja ise kah uhke, aga ikkagi. Lugu kogu võttes oli kena tunne küll, et kui muidu oli peris pailu auhinnasaajaid ikka sealt Lõuna-Eesti poolelt, siis meite Sörvemaa Ammukeri on kah märgatud.