Sörvekeeltsed uudised, Vikerraadio eetris 14.10.2026
Terit keik sörulased ning sörulaste sõbrad. Ma ole Timmi Helle.
Oktoober on üsna oktoobri moodi. Üks sajupili tuleb teise järge, vahel koilastab pire päikesevalgust säält vahelt ning jälle uus sajuonk tuleb peele nönda et rabiseb. Meri kohiseb vahel nii valjusti et kostab tuba. Merest rannarahvas elupäävad omale sööma renni peele saand, äga mette iga korra’p liha asi önnepidi. 1882. aasta oktoobris läks räimepüiuga iseäranis kehvasti. Sellest teedvad sörulased selleajani justusta ning Saare Tönise isa Eduard oma ülestähenduste raamadutes oli selle vana luu üsna pitkalt kirja pand. Tammeougu Mari aitas seda pajadust pire ümber jutusta.
1882. aasta oktoobrikuu 25.-ndal pääval olid Sörve läänepooltsed kalarannad naiste kirikuubedest kirjud. Vabeaidades ning vörgumajade vahel keis naiste jutuvada. Nöndasammati oli mehi randas rohkem kut muidu. Tulid mehed Liivi lahe äärest ning poolsaare metsaküladest. Keik tahtsid minna sügisest rammusad räimest püüdma. Killel omal püüupaati es ole, nee kouplesid ännast teiste seltsi.
Selle pääva oli iseäranis vaikne ning kena ilm. Meri sile kut peegel, isegid kouge Karala ranna metsad olid tõstetud mere tagand nähtavale, nee paistsid silmapiiril kut tume viirg.
11 paati läksid vastu öhtad merele. Tüki maad iljem läks rannast välja viimane, kaheteismes paet. Varsti peale seda akkas Jämaja kiriku kell kangest helisema. Rannarahvas äi saand aru, mis imelik elin see on, öhtasel ajal pole äi jumateenistust äga matust.
Kirgu poolt tuli öpetaja Masingu ümardaja, killel oli käsk tiitsast Ohessaare minna ning kalameihi merele minemast tagasi oida. Öpetaja oli näind, et baromeeter irm nobest langeb, see ju kindel tormi tundemärk. Iljaks jähi see oiatamine!
Maale jäänd vanamatel meestel ning kalameeste naistel pole aitand änam muu nöu kut rakendasid obused ede ning aksid puurisu korjama, missega Ohessaare randa tehti suur tuli, et kalamihed möistaks koju tulla.
Seks ajaks, kut päike looja läks, olid kalamihed juba merel võrgud sisse laskend. Äkisti kuultsid nad miskid pininad nönda kut sääseparv oleks tulemas. Pinin sai valjemaks ning kus siis äkisti akkas öhk ümberringi vinguma ning vilistama. Tuul oli korraga vali ning lained kõrged. See keik tuli nõnda äkisti, umbest kut oleks kuri koer pesast välja karganud.
Märgutuli pöles sadamas terve öö, aga ühtegid paati äi tulnd. Teise omiku sai selgeks, et kaheteismest paadist kaks on önnega randa joudand. Kolmanda oli torm Kuramaa randa viind, nemad joudsid koju tüki aega iljem. 24 meest andas meri välja, möned jähidkid mereouda. 48-st merele läind mihest pääses 12. Ulk peresid jähi korraga oma toitjatest ilma ning selle suure kahju mälestuseks on Jämaja surnuaida püsti pandud Kahjuöö Rist.
Meri vötab, meri annab. Üks kindel sügisene mereand on muda. Kui mujavallid randa tulad, siis maksab nobe olla ning seda oma tuhlismaale vöi peenrajädade peele vädada. Vöi kasvuoone. Vöi lillepalise. Tarbline kraam keigele, mis maa sihes kasub.
Vahel toob meri muud ka. Sellest on Vipi Kaupol kena lugu pajata.
Sihantsed vanad ning uued luud sii kahe mere vahel. Saadet tegid Timmi Helle ning Tammeougu Mari, kogu leikas Tammeniidi Margus. Jääme siis sedakorda jälle moekast ning kenad terist!