Sörvekeeltsed uudised, Vikerraadio eetris 15.03.2023
Terit keik sõrulased ning sõrulaste sõbrad! Ma ole Timmi Helle.
Aeg jälle säälmaal, et ööse külm ning päävapaiste suladab. Pääva aegas nii erk valgus, et ilma mustade rillideta p`saa üle ouegid minna, veel vähem, et sa autuga sõidad. Lumi nii erk, et kustudab silmad ee. Umbest sedati, kut märtsikuus olema piabkid. Tihased tsiutsiutavad ammu. Nonnid raaksuvad ning vahel mõni kidarak või pähkereet üppab ka ange ääre peel ning rüüstab tihaste söömamajast mahakukkund suutäisi. Äga mina ei keela.
Tali oli änam-vähem. Plusspoole peelt see, et toad seisid sojad, kütet ning elektrid es lehe ülearu pailu. Miinus jälle see, et suusad sai umbest paari korda ala ning suusarajad sisse aida. Siis juba sulas keik ee. Detsembris see taevaalune Birgit tegi küll paraja paaru, kis lund tahtas, see sai ning jähi ülegid. See lumejutt on rohkem nõnda kut talve peele tagasi vaata ning taline aeg kogu võtta. Aga mis sest nii pikalt änam.
Iga märts on isemoodi, ähk siis et see kevad tuleb sedakordagid tiu-tiu ning teisiti, ikka tiu-tiu ning teisiti, kui jälle loulusalmi meele tuleta. Pole midad parata, mool tulad sihantsed asjad ühtejooni meele, tahad või äi taha, ikka akad mõne luuletusega paralleelisid tõmbma. Vaada, äga siis elu pole umbest proosa. Ikka loul ka.
Et elu umbest proosa pole, seda sai minev nädala muialtkid kuulda. Pole umbest moo arvamine. Reede jõudas Salmele teatritükk, mis Andrus Kivirähk Saaremaa jäuks oli kogu kirjutand. See tükk rääkis sellestsammast asjast. Et peamine kangakudumine-tikkimine keib allide ning pruunide lõngadega. Künnad ning külid ning elad. Vahel paraku peksab sega punast ning musta, ähk siis vere ning sõja värvisid. Kui nee mööda saavad, siis jälle allid-pruunid, ikka allid-pruunid edasi. Kena kindel asi, peaks sellest aitama. Äga äi, ikka piab kõrval olema kiskid, kis vahel leheb kuskile kougele, tuleb tagasi, vaeseomaks trööbatud, kingad läbi ning jalad veriseks kriimustut, läbi kut läti raha. Tuleb. Toob kera eledsinist lönga. Ning sellega tikib pruuni ning alli kõrvale igadsugu juttusid, räägib vanu pärimuselugusid, mõtleb uusi juure. Olga aldjatest või inglitest või saarlaste vägimehest suurest Tõllust. Vahet äi ole. Sihantsed jutud tegad pruunide-allide vahele elesinissi lootusetriipusid ning andvad jõudu seda argibest alli edasi elada.
Seks ajaks, kut meite saade eetri leheb, on emakeelepäe selja taga. Ju keik ikka Vikerraadiu etteütlust tegid? Mina ole küll iga aasta teind. Nii pailu ole riigitöö ning muu töö kõrvalt ikka aega saand vötta. Kena on oma vöimeid proovi peele panna. Vigu tuleb ikka paari tükki sisse, äga mis sest.
Valimiste päävad ka ots otsaga ning piltide-plakaditega autuhaagised parklatest kadund. Kis on ääletamas keind, see on oma panuse andand, kis pole – sellel pole üleüldse midad kobiseda. Meite kodakondsed ning tuttavad on keik oma kodanikukohuse täitand. Valimismõtete asemele tulad nüüd uued mõtted. Mette änam riiklikud, ulga isiklikumad. Näiteks et mis seemeid maha panna, mis panemata jätta. Kui pailu panna. Mis ede kasvata, mis otse maha külida, mis turult osta. Ajaviljad. Lilled. Seemed. Sibulad. Seemepakkumised on poodides suured, valikud jägub. Lillesibulatega seesamma äda. Üsna irm poodi minna või internett lahti teha. Nett ullemgid veel. Oled korra-paar midad ajapidamise juttu lugend, kohe tuleb pakkumissi uksest ning aknast ning igast netipoest. Suur vend tiab ju keik, mis me mõtleme ning akab kohe vastavaid asju ede söötma, mis sa korra vaatand oled. Keik pakkumised paistvad nii kenad, et keiki tahakskid osta. Äga äi saa. Pole kohegile panna, rahakott äi pea vastu ning pole ka nii pailu tarist. Peelekauba peab seda ka mõtlema, et tükkis ise ükskid asi äi kasu, oolitsema peab nende eest terve sui ning sügise. Iganes tükk tegu, et pee külm seisaks ning rahakotirauvad vissist kinni. Nõnda kut moole lapsest peest kodu õpedati: ärg ostag seda, mis sul tarist on, osta seda, milleta sa läbi`p saa.
Interneti teema juure tagasi tulles peab ütlema, et igadsugu önneöngitejad on viimase talvega ette üles kosund. Ma pole ulga aega ühegid Nigeeria printsi kääst kirju saand, aga nüüd ma sai kohe kaks tükki. Et tahtvad moole midu miljunid päranda, mette kuskile pole seda raha panna, ull-ull lugu. Umbest et ennem piaks ma taale natuse raha andma.
Ühest kenast armpsast kevadisest vaatepildist ma taha veel rääkida. Ühe päeva, kui lõuna aegas sai lambalauda uks lahti tehtud, et lambad aru saaks, et kevad kaugel pole, siis talled sättisid ännast päikeselaigu sisse, mis uksest paistas. See nende esimene päikesevalgus, nad pole ju oma elus veel päikest näind muidu kut pisisest laudaaknast seina peele ähk pire paistab. Kui päike liikus, siis läksid talled päiksele järgi. Tahtsid päeva käe olla. Said aru, et see on ulga änam valgus kut elektripirn lae all.
Olga siis teitel keikidel, kis te kuulmas olete, ka ikka oma pirn lae all põlemas ning vahetevahel päikeselaik uksest sisse paistmas!
Saadet tegid seltsis Timmi Helle ning Tammeougu Oliver. Saate leikas kogu Tammeniidi Margus. Kenad terist teitele.