Sõrulaste pätitegu

Lugu pättide valmistamisest ja kandmisest Sõrves ja mitmel pool Saaremaal

Entsel aal ning niidsel aal

Uurimistöö: Vesikonna Katrina ja Tammeougu Mari

Projekti eestvedaja: Vesikonna Katirna

Mis pätt?

Tänapäeval teatakse, et kui pätid, siis ikka (ja ainult) muhulaste uhked tikitud pätid. Siiski kanti üsna sarnaseid, mitte küll enamasti nii uhkeid jalavarje, kogu Saaremaal, Hiiumaal ja mõnel pool mandrimaalgi. Pätid, mida mõnel pool ka pasteldeks (Järve k, Ans) või vatukateks (Khk) nimetatakse, on ühed põlised saarlaste jalanõud. Kerged villasest riidest ja enamasti kenasti jala järele istuvad käimad.

Kui mõnel pool Eestimaal kandis talupoeg veel 19. sajandil nahast pastlaid, käisid saarlased juba ammugi kingadega (Kaarma, Voolma 1981). Teinekord isegi töö juures. Koduse jalanõuna ning igasugu keerulistel perioodidel on saarlased endale ajast aega riidest pättisid meisterdanud. Kuldaväärt oskus, mille läbi mitmesuguseid hädaaegu oluliselt mugavamalt üle elatud on.

Praeguseks on ajad juba mõnda aega mugavad ja odavad olnud. Kunagi varem pole saanud omale ka väikseima võimaliku ühe tunni töötasu eest mitu paari (vähekasutatud) jalanõusid osta. Pätivalmistamise kunst on jäänud üsna unustuste hõlma. Kuigi praktiline vajadus pätte valmistada näib olevat kadunud, on väärtushinnangud ometigi muutumas. Pätid kui hädapärased jalanõud on endale haaramas uut ja hoopiski edevamat positsiooni.

Nii materjalid, valmistamise nipid kui ka pättide tarvitamine on pidevas muutuses. Kuni on veel pätikandjaid ja õmblejaid, areneb pätivalmistamise kunst muudkui aga edasi.   

Ega need igapäevased pätid teab mis uhked jalanõud olnud.
Kivi. A, Pommpätid, ERM Fk 553:1, Eesti Rahva Muuseum
http://www.muis.ee/museaalview/656193

Pätivalmistamise peen kunts

Et pättmeister saaks tööle asuda, vajab ta sületäit mitmesugust kraami…

Välistald

Pätitaldade valmistamine on ikka keerukoht olnud ja seetõttu eriti põnev uurimisteema. Peavad ju jalanõude tallad olema vastupidavad, mitte liiga libedad, pidama vett ja olema parasjagu painduvad, ent mitte väga pehmed. Sobilikku materjali on otsitud ja leitud üsna ootamatutest paikadest.

Varasemal ajal õmmeldi riidest tehtud pätitallad takuse, kanepise vm tugeva lõngaga läbi, nii et sinna jäid jämedad nupud. Selline tald oli kena ja tugev. Tallad tõrvati veel teinekord üle ka, et vastupidavust ja veekindlust lisada (Khk, Lonn ja Niit 2002). Taoliste nõelutud taldade õmblemist mäletavad veel nii Helju kui ka Tiiu (Krj,  Pha). Saaremaiseid nõelutud taldadega pätte saab veel vaadata Eesti Rahva Muuseumis (Jaani khk, ERM A 611:180).

Üks lemmik-tallamaterjale on ajast aega olnud nahk. Eriti hea olla olnud pargitud paks härja- või lehmanahk. Enne teist maailmasõda sai taolisi, juba valmislõigatud ning õmbluse tarvis serva uuristatud soonega pätitaldu osta ka poest. Nahk olla olnud hirmus paks ning kõva. Arnu jutustas, et tema oli ikka lapsena mõelnud, et ju see piisoninahk oli (Ans).

Tänapäevased pätid tehakse üldiselt samuti nahast tallaga. Olgu selleks siis päris- või vahel ka kunstnahk, paksem või õhem. Libeduse kartjad sätivad tallanaha sametise poole välja. Rohkem vastupidavust vajavatel pättidel jäetakse väljapoole siledam ja pisut mustust taluvam külg. Et õues pättidega üldiselt enam ei käida, pole pätitalla veepidavus ning vastupidavus nii olulised kui varasemal ajal.

Pätitallainnovatsioon

Lepigu Merike tallutas õige mitu paari pätte jõulupaki sisse.

Merike: “Vanaema Akiliina tegi endale igapäiseid pätte talveks. Püsut suuremad, et villased sokid sisse mahtvad, ning tallad olid pöimitud tugevast nöörist, mis umbest nööla taha mahub. Sui käis ainiti paljajalu. Muid jalavarje tal ei ollagi.”

Kui meite maanteedele ilmusid jalgrattad (Eesti ajal), hakati pätitaldu ka vanadest jalgrattakummidest tegema. Pehmed tallad sai sisekummist, tugevad väliskummist. Rattakummidest taldadega oli igavene häda. Märja käes kiskusid need kõveraks ja võisid täitsa vindi sisse võtta. Kuivades läksid jälle sirgemaks tagasi.

Autokummid on muidugi juba tükkis põnevam ja tugevam materjal. Sõjaväe-veoauto sisekumm oli ihaldusväärne ja tõhus tallamaterjal kolhoosiaja algul (1950-ndatel). Ärivaistuga peremehed kauplesidki piirivalvuritelt vanu autokumme pätimaterjaliks. Ühest suure veoauto sisekummist jätkus terve pere pätitaldadeks mitmeks aastaks.

Tõhusaid pätitaldu tehti ka sõiduautode väliskummidest. Priidi teadis selgitada, et pätitalla jaoks hööveldati noaga kummi pealmine sakiline kiht maha. Paras talla paksus oli nii 6-7 mm ringis (Jäm). Sellegipoolest tegi nii mõnigi Taga-Sõrve vanamees omale tugevad kummimustrilise tallaga pätid. Naima teadis rääkida, et poes teised olid siis naernud: “Äi tee, kust nee outud lahti pääsend on? Rattajälgi keik kuhad täis.” (Ans)

Koikla külast pärit Evi teadis lisada, et autokummi tükk aeti leivaahjus kuumaks ja venitati laiemaks. Autokummist tallad võisid olla ligi sõrmepaksused. Need juba läbi ei kulunud. Vahel tehti lausa kümned uued pealsed samale tallale (Krj). Kumm saigi õige kiirelt ete populaarseks pätitallamaterjaliks. Eesti ajal olla lausa laatadel müüdud spetsiaalseid kummitaldu pättide jaoks (Krj).

Alati on pätitaldadeks tarvitatud ka muud sobilikku jääkmaterjali, mida kodust leida on. Näiteks kummi- või nahksaapa sääri, nahaõmblemise jääke, tugevat kangast jne (Jäm, Ans, Krj).

Pealisriie

Pealisriideks tarvitatakse eelistatult tugevat ja paksu täisvillast kangast. Enamasti tumedam kangas: tükk vanast mantlist, kodukootud villane tüss vm. Põlde külast pärit Helju sõnul kasutati vahel ka linast riiet või puldanit. Kui need hambapulbriga veeel valgeks kah teha, saad omal ete-uhked pätid! (Krj)

Kodustel tööpättidel on tähtis tugevus, talvistel soojus, ilupättidel väljanängemine. Muidugi on ajast aega pealisriiet ka igat moodi kaunistatud, näiteks peene villase tikandiga (jajaa, mitte ainult Muhumaal, ehkki sellist tikkimiskultuuri mujalt ei leia!).

“Oh sool on nii uhked pätid tehtud!”.

Ka egapäised pätid võivad kenad olla. Milvi ligi 50 a tagasi tikitud-õmmeldud kodused pätid (Ans).

Vooder

Päti sisevoodriks tarvitatakse enamasti linase kanga jääke, aga ka vanade teksapükste sääri, sitsiriiet jm kodus leiduvat meelepärast kangast. Talla alla pehmenduseks-tugevduseks sätitakse tänapäeval moodsaid sünteetilisi materjale (nt lamineeritud porolooni) või pisut ajatumat villavatiini. Kodustest materjalidest sobib pätitalla pehmenduseks-soojenduseks ka jupike kaaritud lambavilla, kulunud villase soki säär või kampsunihõlm. Vajadusel saab lisada omale meelepärase modernse jalasõbraliku sisetalla või hoopiski villaga lambanahatüki (Ans).

Pättmeistri tööriistad

Kõige olulisem on leida PÄTIPAKK

ehk pätiliist ehk laist. Pätipakk voolitakse sobilikust puuhalust/klotsist, tihti kasepuust. Pätipakke peab kaks olema – oma liist kummagi jala jaoks. Helju teab, et neil kasutati ka üht liistu mõlema jala päti tarvis (Krj), aga Arnu sõnul sedasi õigeid jalanõusid ikka teha ei saanud (Ans).

Pätipakk on üldjoontes jalakujuline puutükk. Vahel oli sellel veel lahtikäiv ülemine osa ehk päti upits. Kui upits paku pealt ära võtta, saab päti mugavasti pakult maha tõmmata (Krj).

Pättide kuldajal oli laiste igas peres terve suur kotitäis. Igat tegu ja mõõtu. Nagu pererahval jalgugi. Laste igapäevases muutumises jalgadele sobilikku pakku alati võtta polnud. Siis vooliti sobiv pätipakk loomapeedist (Krj) või leikest (Ans, Khk).

Kui sul oma jalale sobilikku mõõtu pätipakku pole, tuleb sul see kas ise meisterdada või kusagilt laenata.

Sobiva pätipakuta pole ka pätitegu.

Pildil: Meistritelt kokkulaenatud mitut mõõtu pätipakud ootavad sõrulaste pätitegu.

Tööriistad

Pättmeistri töölaual on järgmised tööriistad:

  • haamer
  • naaskel
  • väikesed naelad
  • näpitsad
  • naha- või purjenõel, kõver nahanõel vmt
  • sõrmkübar, purjekinnas, kummikinnas vm abinõu tallutaja sõrmede kaitseks
  • tavaline nõel (õmblusmasin)
  • triikraud
  • käärid
  • pliiats, seebikild, marker

Vajad ka tugevat õmblusniiti pealsete ja tamsalõnga, piginööri (pigitatud tamsalõng), kapronniiti või ka lihtsalt jämedat tugevat polüesterniiti talla õmblemiseks. Ja kui lõnga on ikka raske läbi talla tõmmata, võib seda kanfoliga libedamaks muuta (Pha).

Materjal

Pealsete kangakulu on kummalegi jalale umbes A4 suuruses riidetükk ja teine sama suur voodriks. Lisaks õmblusvaruga talla mõõtu tükk tallavoodrit.

Vahetald ehk tallapehmendus: selleks võib olla paar kihti paksemat kangast, tükid vanast kampsunist, vilt, vatiin, kaaritud lambavill vm.

Tald: nahk (nt nahkjakk kasutatud riiete poest), parajat mõõtu tükk kummi (auto või jalgratta sise- või väliskumm), vanad saapasääred vmt materjal. Eriti vanamoeliste pätitaldade läbiõmblemiseks vajad (taku)nööri ja tõrva (ja väga suure silmaga nõela!).

Tallalõike tegemiseks otsi tükk paberit-pappi.

Sätitamine

  1. Leia õiget mõõtu pätipakk, sobivad materjalid ja vajalikud tööriistad. Enne alustamist tee papist oma pätipaku talla mõõtu lõige.
  2. Õmble pealsed jalaava servast pealsevoodriga kokku, lõika jalaava välja. Meie pressisime triikrauaga üle ka, et kenam saaks.
  3. Pane pealsed liistule, säti paika (jalaava serv poole vaksa kaugusele pätininast) ja märgi ära kannaõmbluse asukoht.
  4. Õmble kand pisut kaarjalt kokku (nagu inimese kand ju on), lisa kannatugevduskangas ja tee kannatugevdusõmblus. Varemalt tugevduskangast ei lisatud ja ka -õmblust enamasti ei tehtud (aga nt Järve küla Milvi tegi). Evi ja Helju sõnul (Krj) oli kannalõige nende pättidel sirge, kand ulatus aga mõnevõrra kõrgemale, kui praegu moes on.
  5. Mönespool tugevdatakse päti varbaotsa voodri ja pealisriide vahele pandud lisakangaga (nagu teevad tänapäevased Muhu pätimeistrid), või õmmeldakse tükk tugevat riiet või nahka pätinina pealisriide peale (Krj).
  6. Eriti kenade ja müüginäuliste pättide pealisriide ning voodri vahele võib peale kannaõmbluste tegemist määrida jahukliistrit (keeda veest ja jahust paksemat sorti söust. Enne tarvitamist jahuta maha!). See hoiab pätid vähemalt esialgu kaunikujulistena.

Kõigepealt pisut mõtlemist, mõõtmist ja planeerimist, siis õmblema-pressima-lõikama (pealsete ettevalmistamine).

Omblemine

  1. Nüüd pinguta pätid liistule, löö 4 naelaga kinni ja õmble külge tallavooder. Pealseriide servad lõika paraja varuga ära.
  2. Tallavoodri peale passita vahetallad-pehmendused-soojendused (kasuta tallalõiget) ning tõmba pealsete üle ääre ulatuvad servad risti-rästi talla alt kokku. Sedasi saab ka pealseriide kenasti paika seerata.
  3. Aja pätile tald alla. Olenevalt talla materjalist ja paksusest on võimalusi mitu:
    • Väga paksud tallad (pargitud härjanahk, väliskumm, kummikusäär vmt). Tald lõigatakse üsna pätipaku talla mõõtu. Arnu õpetuse järgi lõigatakse talla servast umbes 3–5 mm kaugusele soon, mille sisse tehakse paraja vahega naaskliaugud. Tald õmmeldakse tugeva lõngaga päti külge kinni (eelpistega). Talla õmblus jääb sedasi üsna pätitalla alla. Et õmblusniit kohe läbi ei kuluks, ongi õmblus soone sees.
      • auto väliskummist taldu mõnikord kuumutati ahjus ja venitati laiemaks (Krj);
      • lõigati terava noaga kummi krobeline osa maha, et tald oleks pehmem ja õhem (Jäm).
    • Õhemast materjalist tallad (õhuke pargitud nahk, sisekumm vmt). Tald lõigatakse pätipaku tallast ümberringi vähemalt sõrmejagu suurem. Talla serv keeratakse üles ja lüüakse 4 naelaga paku külge kinni. Talla servast 3–5 mm kauguselt õmmeldakse tald päti külge kinni. Õmblemiseks tarvitatakse üleääre- või eelpistet.
      • Tallanahk tehakse enne pakule naelutamist soojas vees märjaks. Pätitald tuleb alla õmmelda “ühe soojaga”, enne kui nahk ära kuivab. Peale kinniõmblemist tasub lasta nahktallaga pättidel ööpäeva jagu kuivada.
      • Tallale võib enne pakule naelutamist õmblusmasinaga ~4 mm kaugusele servast nõelaaugud sisse ajada. Pärast on hea kerge talda kinni õmmelda!
      • Õhukummist pätitallad õmmeldi sageli kinni üleäärepistega. See pidas paremini kulumisele vastu.
      • Eelpistega õmmeldud taldu peetakse meile teadmata põhjustel ilusamateks.

Nüüd õmbled pealsed talla külge, lisad soojenduse-pehmenduse ja õmbled pealse servad risti-rästi talla alt kokku.

Teinekord lisati (laste)pätile paremaks jalaspüsimiseks ka pael, mis jooksis pahkluu juurest üle jala ja kinnitati küljel nööbiga. Vahel jäeti pätile jala peale ulatuvad ja omavahel kinnitatavad “kõrvad” (Helju sõnul tehti lastele kõrvadega pätid, „et nad paremini kuuleksid“; Krj). Kõrvadega pättide tegemine vajab pisukest pealselõike kohendamist.

Et tallutamine nõuab hästi tugevaid sõrmi, õmblesid paljudes peredes pättidele taldu alla just papad. Eks saare mehed olid ka purjenõelaga õmblemises üsna vilunud!

Nahktaldadade serva saab nahanõelaga õmblusmasinaga augurea torkida. Paraja vahega auke pidi on talda kerge päti külge õmmelda.

Pätiilu

Kui inimene juba miskit meisterdab (ja tal väga kiire pole), siis varem või hiljem hakkab ilu sündima. Nii ei suutnud ka saarlased-sõrulased mitte pealt vaadata, kuidas kena tükk villast kangast lihtsaks pätiks saab. Ja tikkisid ka sõrulased oma pidupättidele roose nagu meile teada-tuntud muhulased-pätimeistridki. Ka meestepättidele tikiti teinekord ätseid või roose peale (Krj).

Maimu teadis rääkida, et pisikeste tüdrukute pätte kaunistati vahel ka lehvide või villasest lõngast tuttidega (Ans). Koovi külast pärit Eevi mäletamise järgi olid paljudel koolilastelgi tutid päti ninadel. Muidu tehti laste pätid just samasugused kui suurte omadki.

Ida-Saaremaal ja Kihelkonnal õmmeldi pätipealsetele ka kante, Sõrves jälle tikiti ilupisteid servadesse. Ella teab, et servadele ka heegeldati kaunistusi (Khk).

Võimalike lisanduste loetelu ei ole kaugeltki lõplik ja on usutavasti ka tänapäeva pättmeistri jaoks inspireeriv!

Selliseid uhked tikitud pätte on ikka tehtud silma rõõmuks. Selle päti tikkis ja tallutas Milvi Järve külast aastat nelikümmend tagasi (Ans).

Talvised pätid

Soojemaid talvejalanõusid kui villase soki külge õmmeldud pätid, ei osanud lapsed omal’ veel 1950. aastate lõpulgi tahta. Peaasi, et ilm sulaks ei läinud, muidu olid kohe varbad vees. Samas polnud ka sest suuremat häda. “Vesi-sisse-vesi-välja tüüpi” villasest materjalist jalanõudes muutuvad ringilippavad jalad ka korraks jäävette sulpsatamise järel kiiresti soojaks

Mõnel pool vatukateks nimetatud talvised pätid tehakse tavalisest paksust villasest sokist. Arnu mäletamist mööda uhuti sokk veel pisut läbi kah, et ikka paksem ja tihedam oleks (Ans). Sokk tõmmatakse pätiliistule, pätt otsa. Siis õmmeldakse pätiserv tihedasti soki külge ja valmis need kerged soojad talvised jalavarjud ongi

Sulailmaga on õues ringi liikuvad lapsed võimalusel pea alati kummikuid või paljaid jalgu eelistanud.

  • Mõnel pool nimetati vatukateks hoopiski karvase voodriga lambanahast õmmeldud kergeid koduseid saapasarnaseid jalavarje (Ans) või ka lihtsalt pätte endid (Khk).

Pättide parandamisest

Kui pätid katki läksid, parandati neid tamsalõnga, takunööri, linase lõnga, kapronnööri või muu käepärasega. Vajadusel ka paigati riidega. Väga pikalt need igapäevasel õues käimisel sellegipoolest vastu ei pidanud: 3-4 kuud. Need  ete muistised nõelutud-tõrvatud taldadega pätid olnud aga tööst valjud jalanõud ja pidanud lausa aastapäevad vastu (Khk, Lonn, Niit 2002)

Milvi jutustas, kuidas nad ikka peale kooli pättidega jää peal liugu lasid. Kui seepeale tallaõmblused lahti kärisesid, siis pätitallad “rippusid kut koera keeled”. Nii tuli mitmel korral tulla koju täis teadmist, et nüüd saab küll riidlemist… (Ans).

Ida-Saaremaised kantidega pätid. Ilmselt kodused jalnõud on varbaotsast tõhusalt paigatud.

Jalanõud, JÖM 36:4 E; Jööri Küla Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/2519730

Kes pätiga käib? Kus pätiga käib?

Pättjalad

Kõige usinamad pätikandjad on alati olnud lapsed. Kasvab ju nende jalg hirmuäratavas tempos ja mingit põhjalikumat jalavarju meisterdada polegi suuremat mõtet. Toapõrandad on enamasti ikka külmad olnud ja kes neid villaseid sokke paigata jõuab.

Nii kandsidki lapsed pätte paljudes kodudes ja vähemasti suvistel koduõuedel veel 1970-ndatel aastatelgi. Tubase jalanõuna kauemgi. Tallutatud villaseid sokke aga tänase päevani välja.

Hädaaja jalanõu

Pätikandmine pole varasemal ajal Saaremaal teab mis eriline uhkuse asi olnud. Kui jalanõud tarvis ja kinga-saabast polnud võtta, tehtigi omale jalavarjud esivanemate õpetuse järgi ise. Pätid olid lihtsalt kõige odavamad ja sisuliselt jääkidest valmistatavad jalavarjud. Võib arvata, et selliste omadustega jalanõud just kandja staatust ei tõsta.

Eesti aja lõpu poole oli pätikandmine õigupoolest juba üsna moest läinud. Pätikandjaks vaid vaesem rahvas ning mudilased. Koolipiltidel ollakse kingades-saabastes, paljajalu või hoitakse jalad hoolsalt seeliku varjus (!). Olustikufotodel niisamuti. Küllap olekski pätivalmistamine sel ajal päris ära unustatud, kui poleks tulnud suurt sõda ning sellele järgnenud kümme-viisteist aastat häda ja viletsust.

Kolhoosiaegsed olud tõid pätivalmistamise mitmes peres jälle igapäevaseks nähtuseks. Pättidega käidi suvel ja vatukatega talvel. Vaid kõige märjema aja jaoks katsuti ka siis kummisaapad hankida. Villaste sokkidega pättidest räägiti kui kõige soojematest talvejalanõudest veel aastakümneid hiljemgi. Omal varbad kummikuis või nahksaapais külmetamas.

Nii ongi päris mitme sõrulase-saarlase jaoks pätivalmistamine tänase päevani teada oskus, olgugi et enam mitte igapäevaselt tarvitusel.

Vahetusjalanõu

Komme koolis jalanõusid vahetada polegi kuigi ammune. Oleneb muidugi koolist, aga millalgi 1950-ndate aastate lõpupoole see komme tekkis. Koolide esikutesse-riidehoidudesse ilmusid pätikastid, pätiboksid, pätiriiulid-sahtlid või mistahes muunimelised õuepättide hoidmise paigad. Ega need (enamasti) märjad õue-jalanõud seal kütteta ruumis kortsus koos ära kuivanud, aga vähemasti said lapsed-noored päeval kuivades sisepättides ringi kõndida

Olgu koolis, tööl või teatris kandmiseks – vahetusjalanõuna on pätid tarvitusel olnud tänase päevani.

Timmi Helle uued pätid, mis said muuhulgas tehtud ka “edevuse pärast”.

Helle: “Viiendas klassis olid mul koolis vahetusjalatsiteks pätid. Kust need sain, ei mäleta. Keegi kinkis või mis. Kandsin neid kaasa oma algklassides õmmeldud sussikotis, millele küllaltki algaja käega lumememme aplikatsioon peale tikitud. Nende kahe asja kooslus rõõmustas mind ja leidsin, et ma olen kihvt, kuna erinen teistest.”

Uhkuse asi

Rikkalikult kaunistatud pätid on ikka kallis kingitus ja uhkuse asi olnud. Nii on roositud pätid asendanud ka Sõrves pidulikke kingi nii hädaaegadel kui ka parematel päevadel. On ju peen näputöö igal ajal hinnalisem kui mistahes vabrikuking!

Tänapäeval vast enamgi kui kunagi varem!

Tänapäev ja pätitamine

Upstani Maie proovib omavalmistatud pätte jalga.

Maie: “Mulle meeldis omandada kogemusi, kuidas vana aja meistrid kodustes tingimustes perele jalanõusid valmistasid.

Minu pätid on ainulaadsed ja täpselt niimodi tehtud, nagu mina soovisin.”

Põhjus omavalmistatud pättides ringisilkamiseks on ajast aega olnud üsna ühene – karjuv vajadus jalanõude järele. Tänapäevased põhjused ise endale pätte tallutada on tunduvalt mitmekesisemad. Kui uurisime, miks otsustasid Sõrve naised 2018. a lõpul toimunud kursusel omale ise pätid valmistada, saime üsna üheselt vastuseks:

“Olin juba ammu tahtnud osata endale ja perele pätte teha.”

Põhjuseid oli seinast seina. Enese proovilepanekust ja esivanemate oskuste elushoidmisest  alustades ning lõpetades vajadusest keskkonnasõbralike jalanõude järele. On ju pätid valmistatud pea täies mahus jääkidest ning taaskasutusmaterjalist.  

Paljudel olid meeles ilusad mälestused noorpõlves kantud ema valmistatud pättidest. Hinges tiksumas kibe kahjutunne, et tookord ei taibatud emalt pätivalmistamise kunsti õppida. Kursusel osalenute arvates polnud vähem tähtsad ka valminud jalanõude meelepärane välimus, kergus, soojus ja mugavus, naturaalne hingav materjal ja kaasaskandmise sobivus.

Tammeniidi Elve esimest omavalmistatud pätti pakult maha võtmas.

Elve: “Pätitegu oli põnev, minu jaoks uue, kuid veel minu lapsepõlves tavalise käsitööoskuse omandamise kogemus. Vähe oluline ei ole minu jaoks ka traditsioonilise käsitööoskuse  elluäratamine. Ka minu ema valmistas pätte kogu perele. Olen neid ise lapsepõlves igapäevase jalatsina kandnud.”

Minule teeb suurimat rõõmu see, et ma ei pea enam lõputult villaseid sokke nõeluma, samas on varbad mu töölaua all lõpuks ometi soojas

Ma lihtsalt armastan oma pätte kanda!

Põlised pättjalad

Arnu; Kaimri k, Anseküla khk (Ans)

Eevi; Koovi k, Anseküla khk (Ans)

Ella; Kihelkonna k, Kihelkonna khk (Kih)

Evi; Ratla k, Karja khk (Krj)

Helju; Kihelkonna k, Kihelkonna khk (Kih)

Helju; Ratla k, Karja khk (Krj)

Luule; Iide k, Jämaja khk (Jäm)

Maimu; Anseküla k, Anseküla khk (Ans)

Milvi; Järve k, Anseküla khk (Ans)

Naima; Suurna k, Anseküla khk (Ans)

Peeter; Iide k, Jämaja khk (Jäm)

Priidi; Kaunispe k, Jämaja khk (Jäm)

Tiiu; pärit Kiritu külast, Püha khk (Pha)

Urve; Anseküla k, Anseküla khk (Ans)

Ulve; Rahuste k, Jämaja khk (Jäm)

Ulve; Rahuste k, Jämaja khk (Jäm)

Virve; Maanteküla k, Jämaja khk (Jäm)

Suur aitäh, et meite uurimistööle lahkesti kaasa aitasite!

Lugemist pättidest ja pätikandmisest

Anu Kabur; “Meite Muhu pätitegu” 2012. Sellest raamatust leiad täieliku tänapäevase pätivalmistamise juhendi ja ülevaate muhulaste pättidest läbi aegade.

Varje Lonn, Ellen Niit; “Eesti murded VII. Saarte murde tekstid” Tallinn 2002 lk 219-220. Oma mõnusas Kihelkonna kandi murdes on Marie Riis jutustanud muistisest pättide valmistamisest (foneetilises transkriptsioonis).

Anu Kabur; 2013. Eesti Vaimse Kultuuripärandi nimistu. Muhu susside (pättide) valmistamine ja kandmine Muhumaal.

Bianka Marran; 2012. Eesti Vaimse Kultuuripärandi nimistu. Pätakate valmistamine ja kandmine Hiiumaal.

Melanie Kaarma, Aino Voolmaa; “Eesti rahvarõivad” Tallinn 1981.

Reet Piiri Talurahva jalanõud: ehk mida panna jalga, kui seljas on rahvariided. Tartu 2004.

Asjapulgad

Pättmeister ja õpetaja Annely Õun
Isioma pätid meisterdasid:
Vesikonna Katrina
Tammeniidi Elve
Leena Sirel
Salu Epp
Uustlu Luule
Lepigu Merike
Tammeougu Mari
Tammeougu Pääsu
Tammeougu Auli
Upsteni Maie ja Raja Kaie
Timmi Helle
 
Põliste pätikandjatega käisid jutustamas:
Saare Tõnis
Sääse Mann
Tammeniidi Elve
Tammeougu Mari
Vesikonna Katrina
Upsteni Maie
Uustlu Luule

Sõrulaste pätitegu toetasid MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts, Saaremaa vald ja Eesti Kultuurkapitali Saaremaa ekspertgrupp. Attäh keikidele abilistele!