Sellekorra oli Sörvekeelsedes uudistes juttu fotugraafiast Sörvemaal. Taga-Sörvest Läbara külast pärit Meelu Helga näitab Tammeougu Marile oma vanu fotusid ning jutustab, miks tema onu pulmapildi peal ka üks obu näha on. Pildistamine on Sörvemaal au sees ka tänapäeval – sel aastal toimus juba teine Jämaja kihelkonna fotukonkurss.
Sõrve mees käib oues alati mütsiga, olgu ilm või müts mis tahes. Toas võtab mees mütsi peast ja pistab tasku, riputab varna või põlve otsa.
Sõrve meeste jalanõude valik on alati olnud lai, just nagu on mitmekesine ka keskkond, kus mehed tegutsevad.
Vildseid kindaid kulub talvega mitu paari. Kui kindaid kirstus tagavaraks hoida, siis pistavad koid kalli käsitöö varem või hiljem nahka. Ilmselt on siiski mõistlikum kindaid käes pidada.
Kalstükk ehk kailarätik on sõrve meestel ikka kaelas käinud. Eks ole mere ääres ju tuult tunda kogu aeg ning seepärast hoiab tark inimene ikka miskit ümber kaila.
Sõrve mehe kõrget särgikraed peavad koos vasksed kurgunööbid. Nööbipaari ühendab peen vaskkett. Nii ongi võimalik kinnitada särgikraed, millel mõlemast otsast vaid nööpaugud vastu vaatavad.
Sõrve mehed kannavad üleriidena lihtsat vatti. Anseküla meeste vammuse krae on püstine, Jämaja meeste mahapressitud hõlmanurkadega vammus on lühem ning üsna linnamoeline.
Sõrve mehed teadsid maitseka riietumise algtõdesid juba muistisel ajal. Tagasihoidlikult hallide pükste-vammuse juure kannavad sõrve mehed tõeliselt uhket punasetäplikku vesti.
Mis tõugu sukki-kaapeduid sõrvemehed kannavad, sõltub õige mitmest asjaolust. Esiti aga püksimoest.
Sõrve rahva üleriieteks kudusid-uhtusid naised pea igal talvel jupi lambahalli tüssi. Tüssist õmmeldi jökke, pintsakuid ja pükse. Tüssised püksid saab julgesti toanurka seisma panna.
