Tervit sörulased ning sörulaste sõbrad. Ma olen Matsi Henri ning ma olen Sörve priitahtlik pritsumees.
Sörvemaa ei ole mu jaoks lihtsalt üks Saaremaa nurk kaardil. See on paik, kus meri on alati lisidal. Tuul räägib oma keelt ja inimesed on õppinud elama looduse rütmi järgi.
Mo jaoks on Sörve ikka kodu. Koht, kus olen üles kasunud ning mis on mind vorminud rohkem kui isegi olen aru saanud. Seda ka teistpool maakera elades. Ing tahtis ikka koju saada.
Sõrvel on pikk ja keeruline ajalugu. See poolsaar on olnud teelistele ja meresõitjatele orientiiriks, aga ka koduks paljudele põlvkondadele. Selle kõige nähtavam sümbol on ikka Sõrve tuletorn. Vaikne valvur, mis on aastakümneid näidanud teed nii merelt tulijatele, kui ka neile, kes siit vöörsel käinud ja hiljem tagasi pöördunud. Tuletorn meenutab, et ka keerulistel aegadel on kusagil ikka valgus, kuhu poole hoida.
Sõrve on näinud torme nii looduses kui ajaloos. Söjad ja muutused on jätnud siia oma jälje, kuid samas on alles jäänud visadus ja oskus edasi minna. Vanad elud ning kohad, rannakülad ja teed räägivad inimestest, kes on oma kodukohta osanud oida.
Viimased aastad on toonud Sörve mutusi. Mõni paik on tasem, samas on tekkinud uusi algatusi ja uut elu. Just näiteks Torgu vabatahtlik pääste. See on mu suurem äevmine, mis on kogu toonud siin nii siinsed noored kui ka kogukonna laiemalt. See näidab, et Sõrves ei olda ükskõiksed. Märgatakse, hoolitakse ja ollakse valmis üksteisele ikka appi minema. Tulev aasta on meidel suurem plaan oma komandoone püsti ajada ning viimase paari aasta jooksul on kena hulk inimesi sinna kõvasti ka panustanud.
Kõige olulisem sõrves ongi inimesed, need, kes siin elavad aastaringi ja need, kes tulad tagasi. Kogukond, kus teatakse üksteist ning ollakse valmis panustama ühisesse heasse.
Aasta lõpp on aeg vaadata tagasi ja möelda tänutundega möödunule. Aga ka lootusega tulevikule. Soovin, et Sörve jääks paigaks, kus hoitakse loodust, mäletatakse oma lugu ja vaadatakse tulevikku.
Soovin kõigile rahulikku aasta lõppu ning head uut aastat meile kõigile.
Matsi Enri