Sõrulaste salavara

Meil siin Sõrvemaal käib karjakaupa külalisi. Kontserdil, lohega surfamas, ujumas, matkamas, Sääre tipus Kuramaad vaatamas, sõpradel-sugulastel külas, esivanemate õuedel.

Ütle “pöder söi vöid”!

Mõnikord pöördutakse Sörvemaa Pärimuse Seltsi poole palvega demonstreerida meie oma pärimuskultuuri. Oh näidake meile seda sõrulaste keelt ja kõnet, toitu, riietust, muusikat ja muinasjuttu! Kaugelttulnu jaoks põneva isioma kultuuri olemasolust sõrulased ise sageli ei teagi, nagu “Sörulase aabitsa” kokkupanemisel selgus.

Ei tea ega mõista õieti kallikski pidada.

Ei oska teistele näidata ega omale hoida.

Sõrulaste salavara

Lokaalsed kultuurikillud on kõikjal maailmas kadumisohus. Tänu tehnoloogia saavutustele märatseb igal pool üleilmastumine. Pea igas elusfääris pooljumalana käituv äriloogika nõuab odavust, kiirust, lihtsust, pealiskaudsust.

Kuidas peakski suutma sõrve sajaviiekümne aasta tagune regilaul oma monotoonsuses ületada massimeedia särina?

Esivanemailt päranduseks saadud isioma kultuur ei ole enam ammugi küllalt kiire/odav/mugav/in ning ei kõlba ei kohalikule ega turistile. Ega ju?

Turvaline turistileti värk on seevastu paslik kõigile. Peotäis vaatamisväärset, üles tuunitud koht või sündmus, on must be. Isegi giid või korraldaja ei tea alati, et miks. Kas see paik või päev on kunagigi meie endi jaoks eriline olnud? Kas “müüdav lugu” on üldse (aja)looga lugu?

Ah – mis vahet – peaasi, et ostetakse!

Rohkem rohmakaid kampsuneid, rohkem rahvatantsu – ikka seda va “eesti” oma! Puulusikad, pildiga tassid või matrjoškad võiks kah olla. Ja kiviaiad! Kõrged, loodi ja nööriga paika aetud! Mõni odav SPA … ja kindlasti muru! Tollikõrgune ja õieteta!

Hah?

Igatsen arengut mitte asendust

Meie kultuur vajab uut hingamist. Ei saa jääda jorisema vaid oma “Aidu-raidu”-sid, ehk võiks sinna Küi kombel ka pisut räppi vahele riputada.

Kui veedame suve turistidele kaerajaani tantsides ja odavaid Uus-Meremaa lõngast kampsikuid kokku vuristades arvame varsti, et see ongi see meie isioma kultuur. Sügiseks võibolla juba ongi. Enne kui arugi saame, hakkame neid ärikõlbulikke “lugusid” ise kah uskuma.

Et mistahes kultuur (või vaid killuke kultuuri) saaks püsida, tuleb seda põhjalikult tunda, igapäevaselt rakendada, nii järel- kui juurdetulijaile edasi anda ning järjekindlalt edasi arendada. Loe lähemalt postitusest “Kultuurikildude tagasiõmblemisest”

Unistus

Kui ühel hommikul sõrulastena märkame selle isioma kultuuri väärtust, vot siis...kanname oma kurdus kuube uhkuse ja kollaste tennistega. Laseme restoranis tuhlist-notti hõbetaldrikul serveerida. Koolilapsed räpivad riigitelevisioonis selges sõrve keeles ja teevad presidendile omaõmmeldud pättides kraapsu. Ja veel kaks miljonit ägedat asja.

Sel päeval saame seda isioma’t uhkusega ka süvenemishuvilisele külalisele näidata.

Siis ei lepi keegi enam odava “turistivärgiga”. Sõrve lammaste seljast pärit lõng kedratakse kohalikus villaveskis ja kootakse peenekirjaliseks kindaks või kampsuniks. Sel päeval saab meister töösse süveneda ja sellegi poolest oma teenitust elada.

Koitku see hommik vaid küllalt varsti. Kuni meil veel on seda isiomat. Ilma et peaksime hauapanuste järgi oma kultuurijäänuseid rekonstrueerima.

Isioma asi

Päris asi on hirmus kallis. Püsiv. Jätkusuutlik ja keskkonnasõbralik. Tehtud justkui iseendale. Õigupoolest – kõigepealt teemegi täpselt samasuguseid päris asju enda jaoks. Samu pätte, kuubesid ja notti. Lugusid ja laule. Ka neid laulame esiti endile ja oma lastele.

Sel päeval võime rahuliku südamega jääda ka uusi, mõnikord justnimelt külalistele loodudki lugusid uskuma.

Vaid väärtustatud isioma kultuur saab püsida.

See ongi meie kõigi salavara.


Artikkel ilmus detsembris 2018 ajakirjas “Mo Saaremaa”. Avaldame väheke korrigeeritud teksti Visit Saaremaa loal.