Rätigud – rätikud

Sõrve rätik

Sõrve rätik on üks täiesti omaette nähtus. Sel ajal, kui Sõrvemaa oli kõvasti ülerahvastatud (näiteks Ilmasõja ning suure sõja vahelisel ajal), oli eluliselt tähtis omale mingi põllutööst sõltumatu elatusallikas leida. Nii hakkasid mitmed Sõrve naised tegelema käsitööga. Muuhulgas ka rätikute kudumisega. 

Rätikukudujaid oli Sõrves nii palju, et Sõrve rätikuid jätkus ka mujal Saaremaal kandmiseks.

Sõrve rätikud kooti tihedad linased, 19. sajandi teises pooles juba puuvillased. Värvideks mitut tooni punane ja hallikassinine, mõnikord ka tume-lillakassinine. Puuvillast niiti toodi kudumiseks Kuressaare linnast või ka kaugemalt. Näiteks Rootsist.

Rätik piha

Sõrve rätikut kanti peas enamasti mütsi peal. Müts seerati umbest täpselt keske pealage ning tõmmati rätik selle peale nii, et mütsi kirjad kenasti paistma jäid.

Et Sõrve rätik oli üsna väike, ulatusid nurgad napilt lõua alt kahe sõlmega kinni. Tihedast kangast rätik hoidis selgelt kolmnurka. Pole ka võimatu, et rätikuid just sellesama “õige” silueti hoidmise nimel tärgeldati ja triigiti. Kuidas muidu saab olla, et terve kirikutäis naisi kannab Sõrve rätikut kui ühe lauaga löödud.

3 suurt säädust

  1. Mütsiga või ilma, sõrulaste kootu või Riia linnast toodu – rätiku pealmine nurk su selja taga olgu ikka pikem ja alumine jäägu varju.
  2. Kui kodunt minek, tuleb eesmised rätikunurgad kindlasti lõua alt kahe sõlmega siduda. No kui just paks villane rätik peas, siis võid ka vedrunõelaga kinnitada.
  3. Passi peale, et otsakondi peal su tukk ei lehviks! Kui vaja võta või juukseklamber appi, aga otsaesine olgu juustest vaba.

Need kolm säädust on kohe kindlad säädused ning omal vanad naised juba selliseid üleastumisi ei märkamata ei jätnud!

Pitssallid

Et juba tsaariajal meeldis patisakstele osta kohalikku käsitööd ning tol ajal olid moes peenest villasest lõngast pitssallid ja -rätikud, kooti sarnaseid ka Sõrves. Rätikuraami võis leida vaata’t igast teisest perest. Ilmselgelt ei kootud pitssalle mitte ainult müügiks, ikka kirikuõuel uhkeldamiseks ka! 

Tänase päevani mõnes peres kootavaid pitssalle kantakse enamasti ilu pärast. Õigupoolest annab õhuline kude ka päris hästi sooja.

Koduvillased rätikud

Esiti kanti Sõrves kahest laiast kokkuaetud suureruudulisi suurrätte. Värvideks lambapruun ja valge. Sarnased suured kootud rätid sobisid tekiks nii oetes kui ka ree peal tarvitamiseks.

Eesti Vabariigi algusaastatel jagati käsitöökursustel ja -ajakirjades ohtralt õpetusi mitmesuguste rätiks sobilike koekirjade kudumiseks. Kudumises juba vilunud Sõrve naised võtsid need ka mõnuga tarvitusele, valmistades nii lihtsaid pruune pearätte kui ka vikerkaarevärvilisi salle. Viimased said mitmele Sõrve naisele oluliseks sissetulekuallikaks veel 1960. aastatelgi, kuna osutusid siin baseeruvate Nõukogude ohvitseride abikaasade hulgas hinnatud riideesemeteks.

Sõrve naised koovad ning kannavad sooje villaseid pearätte, salle ja suurrätte tänasel päevalgi.




Ilmasõda – I maailmasõda
keske – keset
oeted – voodi
pee, piha – pea, pähe
seerama – sättima, passitama
umbest täpselt – punkti pealt täpselt
viluma – kogenud olema, harjuma


Punast kirja Sõrve rätikuid on Eesti muuseumides neli: ERM 6062; ERM A 291:462; ERM A 509:4248; EVM E 130:66; lisaks kaks rätikut Venemaa Etnograafiamuuseumis ning vähemalt üks erakogus.

Sinist kirja leinarätikuid leiab muuseumist seitse: ERM A 290:392; ERM A 290:396; ERM A 290:397; ERM A 490:137; ERM A 490:138; ERM A 509:4249; ERM A 509:4605.

Suuri ruudulisi vaipu, mida ka vahel ümber visata andis, leiab muuseumist kaks: EVM E 130:60, EVM E 130:69.


Projekti “Jämaja naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 2015–2019”, Saaremaa vald  ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts. 

Attäh kõigile osalistele!