Sellesuvine Viljandi Pärimusmuusika Festival kandis alapealkirja “Mustrid ja jäljed”. Et meie regilauluansambel Ammuker oli just valmis saanud oma esikalbumi “Siiruviiruline”, mis suures osas just esiemade riidemustritest ning käsitööst jutustab, saime samuti kutse Eesti suurimal pärimusmuusikapeol oma kavaga publiku ette tulla. Nagu juba tavaks saanud, oodati sõrve naisi ka eest vedama naistelaulu õpituba ning lisaks mängima Rohelisel laval ringmänge.
Esimeseks lauluks valisime meie naiste käsitööoskust ülistava Pöide kandist kogutud laulu “Olin mina pulmissa mõnessa”, mis kõlas ka Mari Tammari lavastatud avakontserdil Kaevumäel. Publikurohke ning väga sooja vastuvõtu saanud esitus andis hea hoo sisse meie reedeseks põhikontserdiks samal laval.
Meie ka va “Mustrijäljed” baseerus Ammukeri albumile kokkukogutud lugudest, mille kõrvale sai valitud rida laule, mis just niisama hästi oleks sinna võinud sobida. Lisaks oli meil kaasas Torupillisörmitsejad, et laulude vahele ka paar tantsutiiru teha. Vahepalaks lavale hüpanud Soe Jutt jõudis oma duoga Kaevumäele, et oma sõna sekka öelda. Kontserdi vast kõige erilisem moment oli kui laval kõlas kõrvu kolme vikati luiskamine, heinatöö-laulu taustaks.
Nagu selgus oli vikatite näol tegu kõige hoolsamalt valvatud tegelastega. Lavale ja tagasi oma hoiupaika rändasid heinatööriistad kahe turvamehe saatel.
Kõige rohkematele lavadele jõudis sel aastal Pääsu, kes võttis osa ka selleaastasest Noorte Etno laagrist ning sai seeläbi ka Kirsimäe suurel laval menuka kontserdi anda vahetult enne Ammukeri kontserdi algust. Kohe peale suurt aplausi Etno noorte kontserdil jooksis Pääsu naabermäele järgmist andma. Nii pani helimees vaid mõni hetk enne Ammukeri kontserdi algust Pääsule peamikrofoni külge, et õed otse lavale seatud kõrgel kiigel kiigelaule laulda saaks.
Hoolimata kuumast ilmast oli publikut rohkesti kaasa elamas. Lauldi ja tantsiti, plaksutati ning hõisati. Lavalseisja jaoks oli “Mustrijäljed” meeliülendav ning ennast unustama panev kontsert. Kuidas publikust vaadates see kõik tundus? Eks tuleb mõnelt kuulajalt küsida. Aplaus oli igatahes pikk ja põhjalik.
Laupäevahommikune naistelaulutuba oli rahvarohke ning mõnus äratus terveks päevaks. Nüüd saime mitmed kontserdil kõlanud laulud rahulikult koos kogunenud publikuga läbi laulda, pisut lahti rääkida ning sisu üle arutleda. Esireas istunud Martiina eestlaulmisel saime kogeda ühe me lemmiklaulu, “Veere, veere, Viiukene”, paralleelvarianti. Noorte rahvakultuuriselts Sinimaniseele praeguse eestvedaja lauldud loos oli juttu hoopis hiire kosilastest – külakassidest! See nüanss andis Astridi lauldud ning Viiu kosilastest jutustanud laulule tükkis teise maigu külge.
Pealelõunane Rohelise lava tantsuplats oli ringmängunäljaseid tuubil täis. Terve tunni kestnud tantsumöll jättis hingetuks nii eestvedajad kui kaasakargajad. Ringmängud on vastupidavate meelelahutus!
Festival pakkus pika rea muusikaelamusi ka mujalt kui laval seistes. Sügavaimad mälestused jätsid vast hilisõhtune Jaani kirik (6hunesseq), muusika Norra-Saamimaalt (Gabba), võimas pühapäevane paduvihm, tantsuööd Aidas, eks igaühele oma.
Mälestuseks selleaastaselt festivalilt saime kaasa Vincent Mooni salvestatud video kolmest Ammukeri laulust.
Aitäh korraldajad, meie muusikud, videomeister Piret ning helimees Margus!
Aitäh, me perekonnad!
Aitäh, me seltsi ning ansamblite tegevuse toetajad!
Aitäh meie supersuurepärane publik ja kaasalööjad!