Sörvemaa Sörmitsejad ja Maakoor on võtnud sihikindla suuna suure 2025. aasta laulu- ja rahvamuusikapeo poole. Sedapuhku kirjeldavad kollektiivide juhid, milliseks on peolesaamise teekond siiani kujunenud.
“Laulupeol on vist mingi seletamatu külgetõmbejõud – ega ma päris hästi teagi, miks sinna ikka ja jälle tahaks minna,” sõnab Anu Lepik, kes on nimekirjas lausa nelja kollektiivi ridades: kahes peadirigendina, ühes abidirigendina ning ühes kollektiivis tema enda sõnutsi lihtliikme ehk pillimängijana.
Maakoori jaoks on ta aga juhendaja, kelleta peoleminek jääkski ilmselt pelgalt unistuseks. Tema sõnul ongi see aga üks osa normaalse koorilaulja või dirigendi elust – iga viie aasta tagant end kokku võtta ning millegi suure, nagu üldlaulupeo, poole püüelda.
Pillimängurühma Sörvemaa Sörmitsejate juhendaja Mari Lepiku sõnul tõmbab peole mitu põhjust, millest üks on koosmängimise rõõm. Juba võimalus mängida koos mitmesaja pillimehega ühes hingamises on tema hinnangul kogu pingutust väärt.
Üks olulisemaid aspekte on Mari sõnul siiski Sörvemaa Sörmitsejate meeskond ise. “Sellist rõõmsat optimismi esialgu veel pisut üle jõu käivate lugude selgeks harjutamiseks, valmidust teha pikki-pikki proove, sõita teisest Eestimaa otsast kohale, et koosmängu treenida… Loomulikult paneme me oma ansambli peole kirja ja asume koos harjutama!”
Siiruviirulised kogukonnahoidjad
Sörves tegutsevad Maakoor ja Sörvemaa Sörmitsejad pole aga sugugi tavalised kollektiivid. Mõlema teeb eriliseks juba see, et need üldse eksisteerivad. Anu toob välja, et koori tegutsemiseks on eelkõige vaja inimesi – neid, kes ka oskaksid ja tahaksid laulda. See võib aga pisikese rahvaarvuga poolsaarel keeruliseks osutuda.
“Ma ei tea, mis on Sõrves elanike tihedus ühel ruutkilomeetril ja milline elanike tihedus on Tallinnas. Vaadates erinevaid võimalusi suurte linnade ümber on ju näha, kuivõrd palju keerulisem on Sörves koori elus hoida. Vahepeal tundubki see kui vastu müüri jooksmine, kuid eks on ajaloos ka suured müürid langenud kui tahtmine ikka suur on. Ma arvan, et siin on ka omamoodi jonni, et näidata, et hoolimata sellest et meid on vähe ja me elame kaugel, siis me ka saame ja tahame ning oleme,” mõtiskleb Anu.
Koor on Anu arvates aga koht, kus saadakse kokku ja ollakse osa kogukonnast, osa seltskonnast, kellel on ühised eesmärgid midagi suuremat ära teha kui lihtsalt “midagi teha”. või “kuidagi olla”.
Eriliseks teeb mõlema kollektiivi ka tõsisasi, et omakeskis ollakse hirmus erinevad. Noorim pillimees ja koorilaulja on 9-aastane ja kõige vanem on juba mitukümmend aastat vanaema. Oma esimesel laulupeo ettelaulmisel jäime sellega isegi Tallinna suurtele dirigentidelegi silma.
Pillisörmitsejad on aga väga erineva mänguoskusega – leidub nii muusikakooli lõpetanud üliandekaid noori kui usinaid iseõppijaid. Nii Sörmitsejate viiuligruppi kui koondorkestrit juhatav Mari on seevastu sisuliselt iseõppija ja tema enda sõnutsi ka grupi algajaim viiuldaja. “Üsna naeruväärne mõelda,” tõdeb ta.
Niisamuti tasub välja tuua, et Sörvemaa Sörmitsejad on ka Sõrve ja kogu Saaremaa ainus rahvamuusikapeole püüdlev koondorkester.
Peole ei pääse niisama
Niisama erilisusest ja silmatorkamisest aga ei piisa. Mõlema kollektiivi juhendajad tõdevad, et harjutama peab. Ja mitte vähe. Igale peole on soovijaid rohkem kui neid, kes päriselt laulukaare alla ära mahuvad, mistõttu võibki juhtuda, et nii mõnigi kollektiiv jääb laulu-, tantsu-, või rahvamuusikapeole pääsenute nimekirjast hoopiski välja.
“Laulupeo ettelaulmised on alati kooridele see kvaliteedi näitamise koht. Absoluutselt kõik tahavad end näidata parimast küljest ning võimalikult hästi meelde jääda,” sõnab Anu, kelle sõnul tundub siiski, et Maakoori lauljate tubliduses kahtlema ei pea. “Näib, et siht on silme ees selge. Kuna laulupeole saamise formaat on juba mõnda aega sarnane olnud ja ette tuleb laulda kahel korral, siis on kõigil selge, et peole pääsemiseks tuleb harjutada ning proovides kohal käia,” räägib ta.
Mari sõnul on aga pillimängijate seas siiski pisut torkimist ning järjepidamist tarvis. “Eks ma vaikselt ikka kirjutan, et “sel nädalal õpime selle loo selle jupi kodus ära” ja muud taolist. Katsume vähemalt kord kuus teha pika-pika ühisproovi, sinna vahele mitu grupiproovi ja uskumatul hulgal iseseisvat tööd. Mõnel eriti usinal harjutajal on mitu lugu tänaseks juba peas!” rõõmustab ta.
Pakub väljakutset nii juhendajale kui juhendatavale
Lood ei ole aga niisama lihtsad – seda tõdevad nii Anu kui Mari.
Mari näeb aga, et eks oluline osa peole pürgimisest ongi arenemisvõimalusel. “Eesti parimate pärimusmuusikute loodud seaded on põnevad ja pakuvad väljakutset nii pillimängijale kui ansambli juhendajale,” märgib ta.
Anu sõnul on juba omamoodi väljakutse tegeleda just kellegi teise poolt määratud repertuaariga. Kuigi iga laulu kohta on antud väga täpsed juhised, et mida täpsemalt üks või teine dirigent lauluväljakul näha ja kuulda soovib, tuleb tema sõnutsi igal kooril ja ka dirigendil, leida just enda jaoks igast laulust see miski, mis kõnetab ja mida peaks võimalikult hästi kuulajatele edasi andma.
Väljakutseid on aga teisigi. Näiteks selleks, et saaks koori üldsegi juhendada, sõidab Anu korra-paar korda kuus Tartust Sörvemaale. “Eks minugli on laupäeva hommikuti kella viiest hommikul äratuskella kuuldes nii mõnigi kord vastakad tunded, aga kui juba Saaremaa pind jalge all, siis kuidagi tuleb see tunne tagasi, et see on õige asi,” sõnab ta.
Ka Mari tunneb, et kuigi juhendaja töö on osati väga mitmekesine ja tõeliselt nauditav, siis on suur osa tööst ka asjaajaja-takkatorkija oma. Lisaks igasugu paberitöö, suhtlus peokorraldusega ja otsuste tegemine. “Koondorkestri lugude puhul on mu suureks rõõmuks vaja raasuke ka loomingulist tööd teha. Ehkki kõik rahvamuusikapeo lood on suurepäraselt seatud, vajavad need koondorkestrite puhul märkimisväärselt kohandamist iga ansambli oskuste ja võimalustega vastavaks ning selleks on juhendajatele antud päris vabad käed. Huvitav on igal sammul,” lisab ta.
Kes on aga need, keda meie juhendajad õpetavad? “Et oleme nii siiruviirulised, saan välja tuua vaid meie mõned üksikud ühisjooned. Sörmitseja on tubli, töökas, vastutustundlik, iseseisev ning muusikat armastav sõrulane või sõrulaste sõber,” kirjeldab ta.
Anu sõnul saab üht Maakooris käijat kirjeldada lühidalt sõnadega “tahan ja teen”.
“Arvan, et Maakoori laulja on sihikindel, töökas, õpihimuline. Samuti on ta uhke, et meil on Maakoor,” lisab Anu.
“Rahvamuusikapidu ise saab kindlasti olema samuti suurepärane – aga kui päris aus olla, saab peole jõudmine, mida me ikka väga loodame, olema vaid kirsiks suurel, ilusal ja supermõnusal seltsis-sörmitsemise tordil!” võtab Mari kogu juba käidud ja veel tuleva teekonna kokku.
XXVIII laulu- ja XXI tantsupidu toimub 2025. aastal 3.–6. juulini Tallinnas.
