Kis kunageed mere äeres käind, vöi ullem veel, eland on, teeb, et keikse kindlam asi ilma peel on tuul. Sa ähk äi tee, mis kaarest vöi kui valljust umbest see puhuma akab, aga kui nee kolm vagast pääva aastas välja arvada, midad löötsub ega päe. Ning kui so elamine soukse kena kuha peel on kut meitel sii Sörrves, koes meri mölemas pool ete lisidal, siis kindel, et ilm on tuulene. Ning joudu paistab sel tuulel ikke olad küll ka. Polegid teeb mis tormi taarist, kui juba viib illektri elust minema, lammudab katussi ähk püllub puud laiali. Vaada, sii Salmel keerudas suure tuugeni kummuli. See tuugen on souke illektri tegemise tuulik, kui sa’p tee seda mitte. Tuli souke onk vöi midad ning murdis tuuligu emapuu pooles, justkut poleksked midad asi old.
Sellest illektrist ning tuulest vöib sii Sörvemaa akaduses ete pitkalt jutusta. Kui minevas-saates tegime jutuks, mismoodi ilekter seie Sörvemaale tuli, siis sellekorra keis Tammeougu Oliver külas Kotke Peetri ning Saima pool. Ning Saima määledas jutusta, mesmoodi nende kodu Üüdibe külas omal esimese voolu eluse sai.
Entsel aal olla Sörrves tuult old änamgid kut päärgast. Äga see ilm ähk es oleged teeb mis teine, aga maastik oli teine. Koes präegast mets, olid niidud. Niidu päel olid puud ete arvali, nönda’t säel kenast eina tiha sai. Rannad olid ko kadagutest ning pilliroost puhta laged ning tuult pailu änam kut niid. Tuult möisdeti ee kasuta ko. Vaada’t ega körgema kuha peel vahtis tuulik vastu.
Sellest, mismoodi see tuulepüidmise värk säel Salme küla vahel sel aal keis ko, määledab Kippaku Virve könelda. Nende oue körrvas mää peel oli ju ete moodis ollandi tuuleveski jahu tustimas. Tammeougu Oliver keis mineva pühaba Virve pool ning sai ete mütmest asjast teedust juure.
Attäh Kotke Peeter, Saima ning Kippaku Virve!
Souksed luud tulad täna meite tuuletselt Sörvemaalt. Sörvekeeltse raadiumisaate tegid seltsis Tammeougu Oliver ning Mari, saate leikas kogu Tammeniidi Margus. Kenad terist teitele!