Terit sörulased ning muidu saarlased. Ma ole Tammeougu Mari, täna räägime kalamehejuttu.
Teisekorra lapsed ikke küsivad, et mis see meremehe ning kalamehe vahe on. Ma tee seda küll soole itelda – kalamehed, nee lodivad sii ääri koutu oma paatidega. Meremehed on nee kis kougemal meres keivad. Sellest meremehe ning kalamehe sönast tasub pire laiemalt aru saaja. Meitel sii on söna “mees” ikke tähendand änam ikke soukest inimest kis midad teeb – olga ta siis pillimees, loulumees vöi töömees. Kui teisekorra sörulastel sugude vahel vahet taarist tiha on, siis iteldasse ikke et kas emane vöi isane, olgas inime vöi säinas.
Ning kui juba säinaste peele jutt läks – meres präägast säinast veel on, ning säinaäkis on ete magus sööma. Nindat meitel tuli seebere valu spetsialisti kääst tääda saaja, et kudamoodi seda magusad kala öiete püitasse. Nöndat sellekorra söitsime Kougatoma külase. Säel üsna metsa sörvas elab üks aki kala- ning meremiis, Tehu Ellen. Ellen on eluaja merd söitend aga kui ükspäe kodumaja tühjaks jähi jättas suured laevad merese, tuli kojuse tagasi ning akasged kalamiheks.
Me oleme täna tulnd siia eessörulaste poole, Kaugatoma külla. Ja me oleme nüüd ühes sada aastat vanas talumajas külaliseks. Kellepere laps sina oled?
Mina, minu nimi on Ellen Tehu, Pöllu Talu. Ei ole üldse kutsutud talunime järele. Lihtsalt Ellen.
Aga jutusta natuse meitele sellest oma kenast kodust siin.
Jah! Noh nii, et igal inimesel on oma teekond, nii algus ja lõpp. Peamee õppima pidurdama. Koguaeg on meil kiire, kiire, kiire. Minu teekond jõudis siia Kaugatumale tagasi peale laevatööd reisilaeval Georg Ots. Töötasin seal teenindajana kakskümmend aastat. Töötasin siin Saaremaal mõned aastat hotellides nii olengi lõplikult kodus. Aga merega olen siiamaani seotud hobikalurina.
Ons selle kalapüüdimisega mingeid völukuntsisid ka mängus?
See on intuitsioon, sa tead kus kala on, sa tead kuidas ta ujub. Sa elad nagu selle looduse keskel ja sa tunnetad seda loodust iseendas. See on ajajooksul ise tulnud. Et praegu on selline olukord, et.. Seadused on üks asi aga teine asi on see, et kala ei saa enam püüda, et varastatakse ära…
No omajal oli seuke merevargus köikseesuurem kuritegu üldse!*
…jah, väga lihtne on ju varastada kui on sul märgid meres, lipud on väljas. Öösel tehakse tühjaks. No ühe grupi olen ma rajalt maha võtnud. Aga nüüd on uued platsis. Aga ei ole midagi, küll nad saavad oma karistuse kätte!
Nii, a niid ma küsi so käest oopis kalatoitude kohta. Ons sool möni oma lemmik kala vöi lemmik kalasöök ka?
On küll. Minu lemmik on käänid. Seda õppisin oma vanaemalt. Raudvarras võis olla, võis ka puuvarras olla. Pandi näiteks räimed sinna otsa, ja kui pliidi all oli tuli kustund – söed olid alles. Siis vanaema küpsetas seal käänisid. Soola, midagi peale ei panda. Ja siis pannakse, lükatakse nad sinna vardasse ja ühelt poolt ja teiselt poolt. Ja siis pannakse kausi sisse ja siis raputatakse sinna vahele soola ja sibul, toores sibul jah. Kordamööda niimoodi ja kaan läheb pärast peale ja see on köige parem kala. Ma teen lesta ka niimoodi, lesta teen ja säinast teen. Ma öppisin enne kaua aega vanaemalt – kuidas tal need süte sisse ei kuku aga see on oma kunst. Restiga on lihtsam jah, keerad ühelt poolt ja teiselt poolt.
Mool jooseb suu präägust nii vett. Kas seda räimest siis varsti ometigi saama ka akkab.
Einoh Pärnu mehed ju püiavad juba a…
…Pärnu mehed need on kaugel natuse…
…jah aga siin ma ei tea…
Aga mis sinu see sisetunne ütleb?
Einoh küll ta tuleb, aga noh kui nad nüüd seal paadis peavad kaks meetrit vahet pidama. Siis ei tule sellest kalapüügist midagi välja.
Ju siis peavad ühe pere mehed püüdma saatma
Mees ja naine saavad ainult püüda. No küll nad kuidagi akkama saavad.
Ma küsin so käest köige uvitavama küsimuse. Jutusta moole möuke on see so see köikse kenam unistuste Sörvemaa?
See unistus tuli alles iljaaegugu mulle. Meil on kruusatee, Läätsale tuli kergliiklustee, miks ei vöiks siis teha selle Baltimere poole äärsesse ka. Asfalteerima ei akka – see on nii kallis. Tehke siis kergliiklustees siis inimesed saavad söita jalgratastega ja vöibolla ma toon omal rulluisudki välja. Panen seljakoti selga, et taganttuult lähen linna ja ostan oma ostud ära ja tulen pärast tagasi. Meil ju bussiliiklust ju küll kunagi ei tulegi, meil ei ole. Kergliiklustee vöiks küll tulla. Ma tahaks enne surma seda näha. Ma tahaks rulluiskudega linna minna!
See on ju nii kena unistus, et sellepääle kohe ep möistagid midagi muud ütelda, et minga see ometigi täide!
Souksed kalameeste mured ning röömud sii meite kenal tuuletsel Sörvemaal. Sörvekeeltse saate tegid seltsis Tammeougu Oliver ning Mari, saate leikas kogu Tammeniidi Margus. Kenad terist teitele!
Merevargad
Ellen köneles meitel sörulaste jäuks otse kuulmata luu ko, sii on kalamihe elu otse sandiks teind. Mötle, Saaremaale on merevargad siginend! Tulad ööse pümes, leikvad kala vörgust välja, püised puruks puhtaks ning müivad siis varastud kala linnas maha kut öige mees kunagid! Meite omad mihed – Saaremaa ju lukkis. Pole aru-säädust!
Niid ma räägi sooga sest asjast sedati kut lapsega räägitasse.
Vaada, merevargust on igas pool koes kalapüigiga tegemist on, ikke valjuks kuriteuks peetud. Üsna sammati kut viljapöldus vöi einamas ringi rüpeldamine, mida pöline maainime ’p saa tiha mitte – sii on otse vöimata suur pahategu. Niid – kui mönel inimesel seda öiged kultuuritunnedust äi ole, kasvadust napist ning isioma tarkust ka pöle mitte küllalt antud, siis vöib soukse keigil teistel tääda sääduse vastu kergesti eksida. Ma itle siis niid keikidel kohe präägast ära, et oleks tääda – kui sa pole seda vörku merese pand, siis pole sool öigust säält ka mitte midad välja vötta ko. See, kis teise mehe vörgust kala vötab, sii onged merevaras. Seda, et keik salaja tehtud teud ükspäe välja tulad, see on ju ammutääda asi. Ning mis sa mötled, mis küla souksest inimesest arvama akab? Ma karda, et see on sandem kut loulu sisse panemine, mis vöib muidud veel ko juhtuda…