Kes igatseb võõrast vara, võib proovida seda kätte saada labase vargapoisi kombel, aga võib ka süveneda maagiamaailma ja teha omale nõiaväel töötava olendi – varavedaja. Kui proovida vanarahva õpetust mööda teha, läheb asi kohe ka keeruliseks: eri Eestimaa nurkades on teda tehtud, nähtud, nimetatud ja kasutatud erineval moel.
M.J. Eiseni „Krati-raamatus” on proovitud üle-Eestilist „tulihänna ja ta suguseltsiliste” süsteemi luua. Süsteemi aluseks pole võetud mitte Eesti piirkondlikud eripärad, vaid oletus, et eri nimetuste taga on erinevat liiki olendid: puugid tegelevad piima ja muude vedelike transpordiga, kratid erinevate esemetega, pisuhännad ja tulihännad paistavad silma tulejutiga, mis neil lennates taga on. Paljud kogutud kirjeldused toetavad sellist lähenemist, teised aga nimetavad erinevaid varavedajaid läbisegi nimedega.
Raamat pole küll teaduse viimane sõna, aga sellest tasub üht-teist siiski kõrva taha panna. Näiteks: õigeid trikke tundes on varavedajat võimalik lennust alla kukutada, kinni võtta, teda karistada ja temalt saak ära võtta. Üle maa tuntud võtete hulgas on näiteks oma pastlapaelte läbi lõikamine või oma hargivahest läbi vaatamine. Omapärast moodust Viljandimaalt kirjeldatakse raamatu loos „Wirk pisuhänd ja laisk pisuhänd”: aidas vahti pidanud peremees võtab pisuhännast kinni, loeb „1, 2, 4” ja hakkab pisuhända vemmeldama. Viimaks, kui tundub, et õpetus on kätte saadud, loeb peremees „1, 2, 3” ja pisuhänd pääseb minema.
Sõrve eripära
Sõrulased on varavedana kohanud puuki. Kui aabitsateo jaoks jutte koguti, saadi mõni kirjeldus jutustaja enda kohtumisest puugiga, mis oli aset leidnud 20. sajandi paarikümnendatel. Ümberjutustused kellegi teisega toimunust on juba varustatud lisainfoga, et tegelikult ei ole puukisid olemas. Puugi omanikest teateid ei tulnud.
Kogunenu põhjal oli Sõrve puuk kolme jalaga karvane loom, kes liikus mööda maad hüpates või veidralt liibates. Eluka kaks esijalga olid lühemad, kolmas, pikem jalg oli taga ja puuk kasutas seda hüppele hoo andmiseks. Kes puuki ligemalt näinud, on tema nägu võrrelnud rebase omaga, pidamata kohatud elukat siiski rebaseks. Korra jäi puugist maha ka piimarada.
Rahvausundi ja muistendite andmebaasis leiab paar 19. saj. lõpust pärit lugu, kus sõrulane käib ise nõiaväel „vedajaks”. Sellised lood pole aga Sõrvest, vaid selle naabrusest kirja pandud. Hakkab tunduma kas sõrulaste ringkaitse või naabritepoolse demoniseerimisena, aga ju pole asi nii hull.
Puugipask
Sõrve puugist jäänud piimarada pole midagi erakorralist. Piimavedajatel ikka juhtub, üle terve Eesti. Mujalt Eestist teame ka puukidest, kes kogutud piima oma kõhus töötlevad, nii et mahapillatu on juba kohupiim, või, ehk mõnel juhul mingi puugispetsiifiline piimatoode, mida ei julgekski suhu panna.
Seeneteadlased kinnitavad selliste lärakate olemasolu, aga pakuvad alternatiivse seletuse. Limaseente klassi kuuluvad seeneliigid on amööbisarnaste rakkude kogumikud, mis on silmaga nähtavad ja millest mõned meenutavad midagi hallituse ja kummaliselt töödeldud piimatoote vahepealset. Kõigele lisaks need kogumikud liiguvad, umbes millimeetri päevas. Üks limaseente liikidest on saanud austava nime puugipask (Fuligo septica).
Soovitus
Soovitame hoiduda naabrite vara omandamisest nii maagilisel kui muul kombel. Puuk on hirmuäratav ja ohtlik olend, selle tegija peab tihti hinge kuradile loovutama (on vastumeetmeid, aga me ei propageeri ka jokitamist). Varastamine on karistatav seadustega reguleeritud meetmetega. Kui ligimese vara järele tekib himu, mis ei anna rahu, soovitame selle pöörata inspiratsiooniks ja leida võimalus ausal teel naabrile järele jõuda.