Peakattevalik on Anseküla kandi naistel mitmekesine. Esiti olid Sõrve emaste peakatted õige uhked. Kõrge tikitud tanu, pidulikumal puhul koos linaga. Vilu ilmaga sariküll.
Kusagil sada ja viiskümmend aastat tagasi hakkasid naised varrastel nolkmütse kuduma (19. saj keskpaiku). Esiti kanti neid kodus töö juures. Aja edenedes ka pidupuhkudel.
Nagu kõigi muude riietegi puhul, on sinist karva mütsid-tanud tehtud leinaajal tarvitamiseks.
Kombed – kombed
Nolkmütsi kantakse peanupu otsas. Kõrvad jäävad välja. Kulmud jäävad välja. Vaata’t terve otsakont jääb välja.
Juuksed silutakse otsaesiselt kõrvale, mütsi alla. Kui tukk muidu paigas ei püsi, tuleb juukseklambrit tarvitada.
Et müts pealael paigal püsiks, peab see olema kenasti tihedalt peente varrastega ning pea järgi kootud. On hea, kui juuksed on patsi või krunni keeratud, siis müts ei liigu koos juustega. Mütsi paigalhoidmiseks kasutatakse ka läbi mütsi juuste külge kinnitatud nalle.
Kihelkonna pool on tavaks õmmelda nolkmütsi külge kaks lõngast keeratud paelakest. Need saab juuste alt kuklas kokku siduda.
Omal ajal tarvitati nolkmütsi peas pidamiseks pearätti. Olgu see siis narmaste ja roosidega peenvillane või Sõrve ruuduline. Rätik säti pähe nagu tavaliselt. Lihtsalt vaata, et otsaeest jääks müts kenasti näha. Kõrvad saavad kenasti tuulevarju ning korralikult seotud pearätik näeb tõeliselt kena välja!
Üks pisiasi veel – mütsi sopi keeravad mehenaised paremale, tüdrukud vasakule õlale.
Superpidulik tanu
Kaunist tikitud tanu kanti nii ammusel ajal, et fotosid nende kandmisest ei ole. Küll aga on muuseumis alles paar uhket tikitud Anseküla tanu.
Kõrge, papile tõmmatud ja paksude villasest lõngast tikanditega ehitud tanu sobib kanda eeskätt vanemat tüüpi riietega. Tanu nõuab oma kõrvale kindlasti põlle ja võimalusel ka vammust.
Mõistagi tuleb tanu kandmiseks abielus olla.
Üks ees ja teine taga
Üsna samal ajal tanudega kandsid Anseküla kihelkonna naised ka sarilikülle. Mütsi serv ja sarved õmmeldakse mustast tallenahast. Uuemal ajal ka mustast tüssist. Ülli põhi (lagi, lagipealne) tehakse punasest villasest poekangast. Vahel õmmeldakse õmbluste vahele ka mustad või sinised terad. Mütsi pesa käib lambanahkne, soe karv vastu pead.
Pähe seeratakse sariküll ehk pisut ootamatult – üks sarv ette ja teine taha. Punane mütsipõhi moodustab pealael kaks toredat “kiisukõrvakest” ehk toppi.
Sandi ilmaga aitab ka üllile pearätt peale siduda. Lihtsalt tuleb vaadata, et sarvi liiga lömmi ei mutsiks ja peakate ikka vormikana kõrguks.
aitama – kõlbama, sobima, kõlblik olema
Sarilikülle on muuseumis säilinud Anseküla kihelkonnast kaks: ERM A 316:66; ERM A 290:386.
Uhkeid tikitud tanusid on vähemalt kaks: ERM A 290:295; ERM A 290:297.
Kartoteegi andmetel on Anseküla naiste tuttmütse muuseumides hoiul kahekümne ringis: ERM 5979; ERM 6005; ERM 6046; ERM 9158; ERM A 248:16; ERM A 290:273; ERM A 290:274; ERM A 291:360; ERM A 358:40; ERM A 358:41; ERM A 483:187; ERM A 509:3960; ERM A 509:3961; ERM A 509:4142; ERM A 559:407; ERM A 559:800; EVM E 130:43; SM 368; SM 5704; SM 10332:16.
Leinamütse on muuseumides säilinud neli, vähemalt üks sinisekiri Anseküla müts on alles ka erakogus; ERM A 291:361; ERM A 338:7; ERM A 395:97; SM 2047.