Selleaastane pärimuspidu Baltica toimus Eestimaal 31. maist kuni 4. juunini. Põlva- ja Järvamaalt alguse saanud rahvusvaheline festival rändas 2. juuniks Tallinna, kus ka meie muusikud kohal olid. Ammuker, Soe Jutt, Sörvemaa Sörmitsejad ning Kõrkküla pärimustantsu ring said igal festivalipäeval vähemalt kaks korda moel või teisel üles astuda.
Pärimuspeo esimene ja teine päev. Mari.
Kõige varasemad sõrulased-saarlased jõudsid Talinasse reede lõunaks, meie esimene kontsert toimus Lääne-Eesti laval juba enne peo ametlikku algust. Soojenduseks tantsisime koos publikuga ja mängisime sinna kõrvale pisut pilli. Ehkki põhiosa pärimuskultuuri austajaid alles kogunes Tornide väljakule, oli mõni sõrulaste fänn kohal juba festivali esimesest kontserdist saati ning jõudis hiljem meie igale etteastele, kogu nädalavahetuse jooksul.
Rongäigus Viru väravatest kuni Tornide väljakule, festivali avakontserdile, sammus meie väike selts kolme võimsa torupillinaise taga – meite Laura kah teiste seas! Ehkki nii laul kui tants soojendasid hästi jäi esimese päeva märksõnaks külm ilm. Kindad, talvemantlid ning sallid-rätikud kulusid marjaks ära. Sooja said meie juhendajad alles Raekojas toimunud pidulikul vastuvõtul. Lapsed-noored veetsid aga aega hästivarustatud mänguväljakul ning ei kurtnud külma üle mitte sugugi.
Teine feistvalipäev sai meie jaoks vast isegi kõige uhkem. Kaks sisukat kontserti, mõlemal korral meie neli ansamblit koos ja kordamööda laval. Et ilm oli endiselt külm ning tuuline, vahetasime oma kavades päris mitu laulu tantsude ja mängude vastu ringi ning nii saime oma tegemistesse ka publiku osalema kutsuda. Mis nii viga, kui meie muusikute repertuaar on nõnda lai ning mitmekesine!
Vähe sellest, meie Jõe ja Sääse talu rahva ning meretaguste sõprade ühismeeskond saavutas pärimuse mälumängus mängleva kergusega teise koha!
Pärimuspeo oluliseks osaks on alati ka õpitoad ja Eesti kultuuriruumide pakutavad tegevused. Nii veetsime etteastete vahelise aja käsitöötelgis oolestades või paelu punudes (eriti aktiivsed olid meie noored), käisime linaketrust õppimas ning mulkide maiusega tutvumas. Lisaks lakkamatud võimalused ja kutsed tantsida küll Põhja- küll Lõuna- või Lääne-Eesti pilli järgi, mängida ringmänge ning laulda kaasa. Vahele kohtumised kümnete sõprade ja tuttavatega, pärimuse uurijate ning praktikutega, käsitööliste, tantsijate, lauljate, muusikute ja pillimeestega, nii asjaarmastajate kui asjatundjatega. Tõeline kolmepäevane pidu!
Pärimuspeo kolmandast päevast kirjutab Ainika.
Pühapäevaks olid mehed ning kõige pisemad festivalil osalejad koos emmedega koju sõitnud, aga pealinna jäänute jaoks läks pidu täiskäigul edasi. Juba enne lõunat olid meite vaprad pillinaised ja -tüdrukud mängimas suurel ühisjämmil. Festivali lebola oli pille mängivat rahvast umbselt täis, nii et lebotamisest polnud juttugi ning hilinenud pealtvaatajad pidid suisa pireke trügima, et ikka head vaatamise-kuulamise kohta saada.
Jämmilt pidid Sörmitsejad veel enne lõppu kiirustama juba järgmisele ülesastumisele Vabalaval. Balti jaama poolt puhus nii vali tuul, et otsustasime niisama paigalseismise ja laulmise asemel rohkem tantsumänge ning pillilugusid teha. Kuna Baltica publikus on palju tantsusõpru, oligi see väga hea mõte ning sörulaste pooltund möödus hoogsalt ning osalejaterohkelt.
Pärast lõunat hakati pealaval rahvariideid tuulutama. See oli ikka väga kirju vaatamine! Tuulutajaid oli nii palju, et korraldajatel oli tükk tegu selle karusselli ohjamisega. Mari suutis seekord meie seljas olnud rahvariided ära tutvustada vist küll rekordilise kiirusega.
Oma piduriiete näitamisega aga sõrulaste pealaval viibimine ei piirdunud. Nimelt oli meil seekord au osaleda ka peo lõppkontserdil, kus sai näha ja kuulda väliskülaliste etteasteid. Taaskord võis imestada, kui kirju ja erinev on ka meie lähemate naabrite pärimuskultuur, rääkimata kaugemate külaliste rumeenlaste ning bulgaarlaste näidatust. Oli küll äratundmist, et “meil on ju ka midagi sellist”, aga ka imestamist ning avastamist.
Peale kontserdi lõppu polnud pikka mõtlemist – pillid kiirelt seltsi ning jalgsimatkale bussi poole! Buss sai maast laeni inimesi, pille, kotte ning Ormi kolme päeva jooksul puidutöötoas oolestatud paate ning loomi-linde täis, aga teame küll, kuidas nende heade lammastega on. Mari kindlal juhtimisel ning kaaspiloot-kaardilugeja-stjuuardessi ülesandeid täitnud Pääsu abil jõudsime päeva viimasele praamile.
Taaskord sai kinnitust ka see, et kui kambakesi rahvariietes ringi liikuda, teeb see tuju heaks!
Oli värviline ning kena meeleoluga pidu.
Attäh!
Meie põhjalikust ettevalmistustööst pärimuspeoks jutustab see Sääse Manni kirjudut lugu ning meite eelpeost Valjalas kirjutab Mari.
Eelmisel aastal käisime Lätimaal Baltica pärimuspeol, siit saad lisa lugeda!