26. septembril jõudsin üle tüki aja Saaremaa tansiöhtale. Eks see Talinast mõneks tunniks tulemine ole üldiselt ikka veidi keeruline. Sel sügisel on kalender nii meeldivalt kujunenud, et Tartu, Viljandi ja Saaremaa omad satuvad kohati järjestikustele päevadele. Kuna nüüd ka suvi veel kestis, ühendasin meeldiva kasulikuga ja võtsin selle ringi ette jalgrattal. Esimest korda sõitsin selliseid distantse lõõtspilliga seljas ja isegi mõningase üllatusena osutus see täiesti tehtavaks. Hea et ma kontrabassi ei mängi, kommenteeris üks sõber seepeale.
Tansiöhta ise oli rõõmus nagu ikka oma koostegemise ja koosõppimise vaibiga. Juba õiget maja ja selle sissepääsu otsides hakkab vaikselt kostma tuttav muusika, ja aknast paistev pilt kinnitab, et kohe jõuan omade sekka. Kui algajaid, nii tantsijaid kui ka mängijaid, võetakse hästi vastu kõigis tantsuklubides, siis Saaremaal on kuidagi eriti lihtne ligi astuda. Eksimine on täiesti okei, isegi sellele ei vaata keegi viltu, kui loo täitsa sassi ajad ja uuesti alustad, mida vähemalt minusugusel ikka kipub juhtuma.
Lisaks on tore, et need Eesti eri nurkades toimuvad tantsuklubid moodustavad mingis mõttes küll ühtse sarja ja seltskonna, aga on ikka sedavõrd eraldi, et repertuaar ei ühtlustu täielikult ära. Ka seekord sain siit kaasa ühe kohaliku loo (Oira polka), mida polnud varem kuulnudki, aga mida võiks mõnikord mujalgi mängida, kui mõni Saaremaa muusik juhtuks kohal olema ja julgustuseks kampa tuleks.
Elamus omaette oli Kuressaare vanalinn öösel pärast tansiöhta lõppu. Nagu väljamaa, soe ja mõnus, lilled õitsevad, söögikohad on lahti ja inimesi täis, noored promeneerivad peatänaval vastavalt võimalustele tõukside kuni bemmidega. Ma polegi pärast koroonat uuesti reisima õppinud, aga nüüd seal istudes mõtlesin, et täitsa ju võiks kunagi jälle.
Teksti kirjutas Arvi Tavast