Seekordsel Pärimusmuusika Lõikuspeol Viljandis said lavaruumi muusikute kõrval ka muud kunstižanrid, saarlasi-sõrulasi kohtas päris mitmel korral nii laval kui kinolinal.
Eesti pärimusmuusikat õpetavate koolide õpilaste ristansamblite kontserdil Eesti RING, mängis teiste seas Sõrvemaa serva suurtele lavadel pürgiv noor lõõtsamängija Jaagup Sirel.
Esilinastus dokumentaalfilm tänapäevastest pillimeestest, kes on kuulsad kas vaid oma kodukandis või vaid tagatoas “Külapillimehi otsides” (Kino Light). Pikale real suurepäraste pillimeeste ja -naiste seas üle Eestimaa vilksatasid ekraanil hetkeks ma meie Sörmitsejad Kihelkonna rahvamajas Meremeeste valssi mängimas. Pikemalt said filmis jutustada ka mõnikord Sörmitsejatega koos musitseerivad torupillimängija Paul Aav ja multiinstrumentalist Mattis Prostang.
Pikemalt sai Lõikuspeol sõna Tammeougu Mari, et “Regilaulu utoopia” arutelul koos Marion Selgalli ja Urmas Kallaga meie regilaulu ja laumise üle mõtiskledes regilaulu olemisest ja tulevikust pisut enam selgust saada. Paraku selgus, et universaalset tõde, et kust jookseb piir, et millal regilaul on veel regilaul ja millal mitte, seekord välja selgitada ei õnnestu. Ometigi leidsime üsna ühtviisi, et regilaulu unelmate tulevik võiks sisaldada sügavamaid teadmisi regilaulust kui kunstivormist oluliselt suurema hulga inimeste jaoks, üldist regilaulu keele paremat tundmist. Ühine musitseerimine avaks praegusest palju enamate jaoks uksed regilauluvormis loodud imelistesse maailmatesse, avardaks inimhinge, rikastaks keelt ning meelt ja annaks võimaluse näha maailma me eelkäijate silmade läbi.
