Ruhnu viiulilaagri päevik (19. juuli – 28. juuli 2023). Kirjutan, kui mahti saan ning midad on kirjuta (üleminevaastasest Ruhnu laagrist saad lugeda siit)
19. juuli öösse Ruhnu koolimajas
Keik akas sellest pihta, et mool sai ühekorra selgeks, et kui ma taha sedavörra äste viiuldada, et teised sed ko kuulda kannataks, tuleb mool seda asja veel kövast öppida. Ning kui on tahtmine öppida mitte klassikalist viiulimängu vaid rohkem nigut siukst pillimängmist kut siikantis entsel aal mängati, siis meite muusigukoolis seda niid küll teha’p saa. Soukst Saaremaa vöi otse Sörvemaa viiulimängu öpetajat pole olemaskeed. Ning kedad ep mänga neid Saaremaa ning Sörvemaa lugusid nöndasammadi ka mitte. Ning kui otsima aksin, siis sain umbest muuseumist möned salvestised ning püutääve nootisid. Äi see pole muusiga veel mitte!
Ont’s nee vihikuserva kritseldut kaheksa takti siis lugu? Mängisik’s nee meite muistised viiuldajad nönda igavast? Olik’s naad siis nönda viletsad, et es möistageed mingeid vigurisi ning kutsisid viiuliluu sisse panna?
Möistsid kindlast, egal piimehel oma kunsid. Umbest et nee rahvamuusigu kogujad kes sel aal rinki keisid, es saa seda ilu mitte keike üles kirjuta ega salvesta. Pold ju siuksid riistasid ko.
Miks Ruhnu?
Ruhnu selle pärast, et see on meitekandile keikse lisem kuht koes entse-aa viiulimuusigad tösitsi uuritasse, mängitasse ning öpedasse. Mitte egapäiselt koolis, aga ühe korra aastas, nädal aega ühtejooni, laagri korras. Öpetajad ning korraldajad – Karoliina Kreintaal, Lee Taul ning Sänni Noormets – on oma eluaja kövast viiulimängu öppend ning uurind ning möistvad seda teistel selgeks öpetada ko. Ega korra on möni viiulikuntsnik väljamaalt ko kuhal old ning sedati on keik saad öppeda nii Ruhnu isioma viiulimuusigad kui möne kouge maa kuntsi selle körva ko. Sönna laagrisse on ikke vali konkurss keind ning keik äi saa mitte tulla isigid kui kangest tahtvad.
Selleaasta on viiulilaager keimas ete kümnendad korda. Juubeli puhul on kuhal toodud keik väljamaa-öpetajad ning kui souksed valjud viiuldajad juba platsi toodud on, on Ruhnus kohe suur pidu. Viiulifestival, koes kaks pääva ühtejooni egatsugu kuultsid ning nende körvas piregeise ka üsna akaduses muusiguid kuulda saab.
Mispärast Ruhnus on ning Sörves pole?
Vaada, Ruhnus elasid entsel aal rootslased. Ning Rootsi riik oli ka sel aal ikke tükkis teist nahka riik kut Venemaa vöi noor Eesti. Nönda’t ruhnu viiuldajid salvesdati sii juba ennem söja plaadi peele. Pärast, kui keik ruhnlased oma viiulidega tükkis kenast Rootsimaal pagu saadet olid, siis sääl salvesdati neid viiuldajid veel
Sörulastel oli söa järges omadega nönda pailu tegemist, et es ole sii aega kelleskil midad salvestada vöi kirja panna. Muidud kui kedad teeb, et väljamaale elama läind sörulastest viiuldajate muusigad kedad üles salvesdand vöi kirja pant on, siis andka aga tingimata meitel tääda! (Kirjuda palun moole mari@sorvemaa.ee)
See oleks küll souke kingitus sörve muusigutele, et nigut kedad oleks kullast eihveli torni sünnipäävaks toond.
2023. aasta viiulilaagri akadus
Keik oli ete kenast paikkas, luud öpidut ning kotid pakidut ning umbest siis läks Ruhnu praam katti. Karoliina, Lee ning Sänni pidid niid selle irmulise karja viiuldijaid oma neli-viiskümmend inimest Ruhnu saare peele ilma pöhilise söiduriistata kuhal saama. Ning nönda aksid laivamihed vöitu praami rimontima ning laljud viiulinaised mööda ilma elistama ning teissi alussi kogu agema.
Ning kui irpsast tööd tiha, siis akab ikke imesid juhtuma ko. Nönda sai, et möni söitis Roomassaarest merepääste kiirpaadiga vähem kut pooleteisme tunniga Ruhnu. Sellevasta möni seikles änam kut seitse tundi merel soukse kena lainega, et ikka oli kena kohe. Kaladel oli ete rööm, aga inimese ihu sai valju kannadust tunda. Ning suure pingutuse läbi sai praam müdu pääva ennemini rimondiga valmis, kui see üldse vöimalik peaks olema. Nönda’t see asi lahenes kenast ning niid, umbest präegast, poole kaheteisme aegas öösse, köikkuvad meite viiulisöbrad sii mere peel ning liikuvad Ruhnu suunas.
***
Ning meie muudkut oodam neid pümes Ruhnu koolielus. Omne pääv on juba käe, supp on soojas akmas ning teisses tuas keib ete usin arjudamine, olgageed nii tasa kut seda viiuliga teha annab… Möned viiuldajad on ennast juba magama seerand. Ning targasti tegad. Oome, kui keik maast lahti saand on, läheb tösitseks tööks! Selles olen ma niid küll änam kut kindel.
20. juuli Ruhnu koolimajas
Praam joudis kahe-kolme vahel össe kuhal ning viiulilaagri rahvas sai keik kuhal. Kis oli üsna röömpsa palgega, kis palgest ete all ning kohkund. Es ole mitte sile söit.
***
Keikidel laagrilistel oli sellekorra suuremjägu pillilugsid juba müdu nädalt tagasi käde antud, et – arjuda siis ko natuse. Möni treenis otse mehesti, möni akas alles niid öpedajaga seltsis algusest peele öppma. Muidud, nee, kis muidu ega korra ädas olid ning kille öppmine väga aeglast läks said niid osa tööd kodus ee tiha. Nee kes ete nobest öpvad äi peegid nönda pitkalt vaiva nägema.
Kuigid änamus meitist sai eila umbest kolme aegas magama, on täna siiskid vist keikidel juba üheksa-aegas silm lahti ning tuju ee. Nöndat’t viiuli-öppmine keib meitil siin suure ooga. Kui saame oma kaks pääva arjutatud, siis on festivaal käe ning aeg sest kogukantud toredusest osa aaja. Veel jouab tulla, möne pileti levab kindlast ko!
Midad jähe meele ko mis meitel köneldi:
Maria Stepien, Marcin Lorenc ja Maciej Filipczuk, Poola pulmamuusika – tähtsamp kut noodid on minemine, edenemin. Lugu minga aga tiidsast edasi ning noodid, nee kas on (öiged) vöi pole (neid üldse), pole nönda tähtis mitte. Ning esiti pane luu raamid paika, küll siis pärast jouad keik nee trillerid ning mustrid juure lisada ning luu kenaks ning isioma kää järge valmis ehita.
Breanndán Ó Beaglaoích, Iiri muusika – keikse olulisem on tiha muusikad, mängata ning mängata. Äi, arjutada pole taarist mitte raasu!
Baltazar Montanaro, Prantsuse muusika – ennem kut mängma akad, kuula. Otsi keikse kougem äel, mida kuuled, ning tunne muusikad mis selles keiges on. Siis aka mängma. Teistega selssis mängates olga keik nigut üks mees. Ninda on iisgid pausekoht osa suurest muusigast ning minemisest
Äi nee pole mitte keik öpituad, mis ma sii kirja pane, umbest nee, koest mool miskit ete-öpetlikku körva akas. Änamast me ikke öpim pillilugusid Viljandi konserdiks ning see on see keikse suurem töö präegast sii.
***
Sii on ikke muud tegemist ko.
Lee ja Sänni olid Korsile Ruhnu pillimeestest ete kena fotunäituse üles pand, keisim seda siis avamas ning tegijatel lillesid kinkimas. Iganesti pailu kuhalikku rahvast oli kuhal tuld ning. Kena oli pidupuhul Ruhnu pillilugusid mängata ning nähja, et ruhnlastel viiulilaagri tegemiste vasta ikke uvi ka on ning.
Ma läksi siis seda näitust vaatma nink esimene asi mis säel vanas talutuas vasta vaatis oli üks kena madal tool. Souke kena Ruhnu tool. Vitstest punut pöhjaga. Umbest täpselt souke iste, moukestest vanaisa moole rääkis, et ta kodus Uraksil müdu tükki old oli. Ikkagid naabrid.
Pildid ning jutud Ruhnu viiuldajatest olid muidud ko kenad vaata ning kuulda ning Korsi oone isi on alati vaatmist väärt!
Pärast öhta saim Limo randas jälle keik kogu, keisim sounas ning ojumas ning muidud mängsim poole ööni pilli ko.
21. juuli Ruhnu koolimajas
Öpituad jätkuvad. Midad jähe meele ko mis meitel köneldi:
Michalis Kouloumis, Makedoonia tantsumuusika – keikse olulisem on sima. Kui on sima, on ka keike muud. Ning nähja terved fraasi mitte umbest nootisid. Nönda kaub see ete nobe 7/8 tempu ära lihtsaks ning tükkis aeglaseks tansimuuskaks ning tanssijadel on see kena väuga
Breanndán Ó Beaglaoích, Iiri muusika õpituba – pausisid äi pea sa mitte kartma. Lase peelegid pillil piregeise vakka olla, muusika lihab ikke edasi!
Efrén López, Hispaania – kurg on üks ete tähtis lind ning pole tääda, mis meist ilma temata saaks.
I Ruhnu viiulifestivali avamine Kultuuriaitas
Reede öhta oli meite festivaali avamine. Saim Ruhnu tanssisid öppida, Leanne Barbo öpetas. Ta oli umbest ühe vilmi löidend kohest igavese ulga tanssisd ee oppis ning niid sii Ruhnus teistel edasi andas. Rahvast oli Kultuuriaidas mihesti, oleks pire suurem oone old, oleks ähk param old tanssida. Äi tee, ons siin üldse suuremad tuba? Säelt sai üks pisine repurtaaž ko tehtud, jo ma pärast pane lingi ko kui selle üles levan.
Peele festivali avamist Sänni, Lee ja Karoliina poolt, saime kuulata, Iiri muusikat lauliku ja lõõtsamängija Breanndán Ó Beaglaoích kontserti. Löppus said laagrilised ko natuse mängata ning loulda. Sönad olid küll puhtaks meelest läind, aga viis oli selge.
Teiseks kontserdiks oli kuhe mo-eest selle festivali keikse magusam tükk – Maria Stepien, Marcin Lorenc ja Maciej Filipczuk Poolast. Tanss läks kohe keima ning siis es ole enam miskit sääsejuttu äga öhtast vilu ilma kurta. Pärast jämmisid noored Kultuuriaidas teeb mis kellani edasi.
22. juuli Ruhnu koolimajas
Ruhnu viiulifestivali teine päe. Madlipäe
Akaduseks seminar Ruhnu muusigast ning tanssidest. Kohe omigu vara, täna on kavas (vaata siit!) irmuliste pailu uuvidavaid tegemissi – ülgeloengust ning rannakonserdist matkamise, muuseumiringide, ning öödiskuni välja.
Selle päeva lounaks sai limbusuppi – ruhnlaste Madlipäävasöök. Aitas süia kena küll.
Moo eest oli laupase pääva keikse uuvidavam sündmus see kui Külli Uustal tutvustas Ruhnu riideid. Nee panti kuhe ikke Sännil ning Kostal selga ko ning siis oli keikidel arusaadav, et mis ning kuidas ning kohes keib.
Öhta keisim veel Kuunsi randas. Möned läksid koos Jaak-Albert Metsojaga (Tartu) metsi ning niitusid koutu ning said kohe kenast kuhalikud taimed ko selgeks öppida. Kuuns randas liivaunni ottsas toimus kontsert „Varbad vees“ Baltazar Montanaro (Ungari-Prantsuse) ja hülgeseminar, könelejaks Meelis Peet (Ruhnu) Mere peel oli paar üljest ko kuulama tuld. Önneks oli pire tuulene ilm ning puhus sääsed minema ning kena oli olla.
Kui päris öhta korjas Ruhnu saar ennast koolimaja körrva, loululavale kogu, et Simlersi konseti kuulada, siis meite rahvas köndis tükkisoopis korduni juure. Säel saim kuulda Candango Trio (Brasiilia-Eesti) konserti ning päele seda saim omiguni tanssida mailmauusiga järge, DJ Kosta Kostov (Bulgaaria). Oomiguna pannkoogimeskond saiged sellekorra ühtede silmadega tööle asuda.
Midad jähe meele ko mis meitel köneldi:
Michalis Kouloumis, Makedoonia tantsumuusika – kui pilliluu noodid juba selged ning sa juba muusiga kallal vaiva nääd, tasub ikke lugu akadusest peele mängma akada mitte taktikoupa treenida. Egaks taktiks tuleb ju valmisduda, ka selleks valmisdumise taktiks ning nönda polegeed muud vöimalust kui akadusest alusta.
23. juuli Ruhnu koolimajas
Ruhnu viiulifestivali kolmas päe.
Pühabane päe akkas kirguteenistusega kivikirkkus. Viiuldajatest läks ka pisine punt sinna kuhale, Sänni juhatas ning teenistusse sai lisadud kaks Ruhnu koraali viiulidel. Oues oli vali koueilm, aga kirkkus oleks kut inglid oma muusiguga kuhal. Kui teenists läbi löppes paduvihm ning keik oue ouras kut sounas.
Pärast teenistust läksim oort puukirkku, säel oli meitel Michalis Kouloumis (Küpros) ja Efrén López (Hispaania) kontsert. Uuvidav lounamaa muusiga, pole midad itelda. Köla tükkis teine kui meite viiuldajadel sii. Nöndat kui me keige löppus keik seltsis ühte pulmalugu mängsime, siis said keik kölavahest selgest aru. Äi paendu need eestlase sörmed mitte sedati kut lounamaa-meestel.
Peelelounal aksid meite festivaalikülalised kojupoole söitma. Ennem toimus sadamas, resturaanis Yljes konsert koes köik korra ka esineda said. Esiti näitsime mis pillimängjaid meitel sii laagris on (kannel, hardanger-viiul, trummid, torupill, igatsugu viled ning mitut tougu lounamaa-keelpillid jne) ning siis möned luud tegim keik seltsis ko. Ma mängsi Sänniga seltsis kaks Saaremaa lugu ko ning Leanne öpedas tanssimist ko. Oli ete kena.
Lae oodas kenast konserdi löpu ära ning viis meite külalised minema. I Ruhnu Viiulifestival sai läbi.
Meitel akas seebere vaba öhta, mis kenast puhkamiseks ning isiäranis arjudamise ee kulus.
24. juuli öhtal Ruhnu koolimajas
See päe läks terveniste viiuli-arjudamise ning söömise nahka. Ning äga sii suurt muud midad es jouaged tiha. Isigid jäätist es önnesdu sööma minna. Umbest öhta tegim Luise kohviku oue peel ühe konserdi ning pärast läksim koolimajase pilli mängma ning ähk pärastpoole ko magama.
Muidu oli möte, et ju mängab oues, aga Ruhnu saare massagud olid omal mingni plaani vöttand, et söövad keik ee, kis oue lähtvad. Ning me jälle saim aru, et äi mitte, see pole meitel meele järge. Ning niid me siis olemegid tuba ee pagend. Sääskede eest.
Pillimäng käib täie ouruga edasi, jo se nähja on, millaks sii magama saab täna.
25. juuli Ruhnu koolimajas
Proovide ning Ruhnu löpukonserdi päe.
Kui omigused proovid tehtud ajasime piduriided selga ning söitsim Kultuuriaida poole teele. Tegim veel viimase proovi, söime piregeise suppi ning juba oliged aeg ruhnlastele aida uksed lahti tiha ning piuga pihta akata.
Kultuuriait sai kenast publikud täis ning kontsert oli pitk ning pöhjalik nigut ikke. Ega kouge-maa külaline sai omad loulud loulda ning mängut mängata ning meitel es ole muud tarist tiha kut järge pidada ning öigel ajal öiged lugu mängata. Kui konsert läbi, sai veel natuse seltsis mängatud ning tansitud ning siis öhta veel üks tiir Liise talu oue peel tehdut. Massaguid oli säel ulka kogu lendand nöndat kui üheteisme aegas tuli rahvamajase kolida oli keikidel otse ee meel selle üle et pidu ee löppema pidi. Muidud keis rahvamajas pillimäng ning tanss vaada’t omiguni välja.
Olgagid et laager Ruhnus sai selle ülesastumisega läbi es söida me mitte kojuse vaid tükkisoopis Viljandisse. Säel oli meitel Viljandi Folgi Keikse suuremal laval (II Kirsimäel) plaanis festivali keikse esimene konsert anda.
Aga sellest kirjutab juba järgmises jutus!
