Tuulisel ja päikeselisel 20. septembri pühapäeval kogunes hulk Sörvemaa Pärimuse Seltsi muusikuid Säärele, et Päästlase majas anda koos üks kena sügiskontsert. Tammeougu Mari kirjutab toimunud kontserdist nõnda:
Tänulikkus?
Esmapilgul küll. Aga järele mõeldes on see pigem midagi muud. Vaimustus ja vaikne uskumatus, alandlikkus inimeste suuruse, pühendumuse ja suuremeelsuse ees. Põhjani ulatuv ja hingemattev kogemus. Muusikaelamus muidugi ka, aga täna, minu jaoks, oli see isegi rohkem inimesteelamus. Elamus, et nii paljud – kümned ja kümned sõrulased, saarlased, meite sõbrad ning toetajad üle Eesti – võtsid nõnda palju aega, energiat, raha, mõtte- ja kätejõudu, sõidu- ja harjutustunde, ja veel natuke harjutustunde.
Kõik selle nimel, et veeta täna koos üks eriline tund.
Lihtsalt üks väikene kontsert.
Akadus.
Säärel.
Akadus on tehtud.
Kõik olid kenasti riides. Kõik olid valmistunud ja kohal. Lapsehoidjad tegid mis vaja, lapsed ka!
Tuba oli soe, toolid paigas.
Kavad prinditud ja volditud.
Ilm akna taga vapustavalt kena. (Vaata meie imeliselt ilusate muusikute postitusi – pildid imelisest rannast imelise ilmaga!)
Öbesurud Epu vädamisel söötsid kõigil kõhud ühepajatoitu täis.
Kellaajad jooksid ludinal paika.
Publik kogunes Päästlase majja. Umbest paragusti nii palju et toolid said täis ning mõni esineja sai oma etteastet pingiotsal kõõludes oodata.
Muusikud keskendusid kulm kipras.
Sõrve Maakoor laulis, ja see oli kena.
Laulda oli kena. Vahepeal sai seade mõnevõrra huvitavam kui algselt ehk plaanis, aga ikkagi sai kena. Oo kui hästi see kõik sobis nende pilvede, tuule ja merega. Ja meie kõigiga. Kõik me teame mõtet – et see põld lõpeks, moos purki, viimane pesutükk nöörile, et õhtule minna saaks. Ja seda, kes seemne kukutas. Ka halb sirp on tuttav teema, isegi neil kes sirpi näinudki pole. See, kuidas kõik sandi sirbi (või kõlbmatu arvutiprogrammi) süü on, oleme kõik kogenud. Mis viga omaenese elust laulda.
Sörvemaa Sörmitsejad mängisid pilli, meie uusi lugusid. Need kõlasid vahvat, hästi, tegid rõõmu, olid igapidi ägedad! Just, ägedad. Iga läbimänguga kõlab kõik aina kenamini, elavamalt. Ladusamalt. Ja on teistmoodi. Oma moodi. Meite isomad Saaremaa lood. Mõni siitsamast Sõrve otsast, mõni tükkis eemalt. Aga meite isiomad lood. Mängitud isiomal moel. Milline töö! Kui palju harjutustunde, et pillimäng hakkaks õnnestuma, ja siis veel kõik koos ja korraga ja täna siin õnnestuma panna! Õigel ajal, õige valjuse ning mõttega. Ja me panime.
Luuletus, Epp, see oli lihtsalt imeline! Kas jõudsid näha, mis publik saalis koges? Aitäh!
Täna tuli kõik ete kenasti välja.
Aitäh, te kõik! Kes sõitsite siia üle Eestimaa kokku, et koos see muusikaelamus luua! Sõitsite siia, Sõrvemaa akatusse! Tulite, et täna saaks sündida kontsert Akadus!
Aitäh kõik, kes te meid aitasite, toitsite, toetasite, tegite plaane ümber, avasite uksed ja aknad me jaoks, tõite ja saite! Ning kõik pärast jälle tagasi oma kohtadele seate!
Aitäh kõik, kes te meid kuulama tulite!
Aitäh!
Iial ei või me aimata, mis sest akatusest edaspidi sündima saab. Midagi suurt? Võimalik. Midagi enneolematult ilusat juba sündis.
Sörve Maakoori juhatas ja õpetas Anu Lepik, Sörvemaa Sörmitsejaid Tammeougu Mari. Mari on ka kontserdil kõlanud saaremaiste pillilugude seadete autor.
Sörve Maakoori ja Sörvemaa Sörmitsejate kandlesörmitsejaid pildistas Laura Naagel. SPS 2026