Ööpail – vöö

Kirivööd peetakse tänapäevalgi pisut maagiliseks esemeks. Rohket kaitsevõimet kannab juba ainuüksi punane lõng (millega sõrulased ümbritsesid ka vammuse- ja porstikaelused ning käeavad). Kindlasti tõrjuvad kolle ka peened kirjad ja mustrikordused. Kirju võib ühelt vanalt vöölt sagedasti leida kaks-kolm. 

Mõnikord koguni viis!

Kiriöökiri

Jämaja kihelkonna vanemad, umbes 19. sajandi teise pooleni kantud vööd on põhiliselt punasetoonilised. Taustalõngad on enamasti puuvillased, ehkki vanemat tüüpi vööd võivad olla ka linase lõimega. 

Vanemate vööde lõim on pea alati hallikassinisest lõngast. Serva eraldamas muust kollased jooned, servakirjaks mustast lõngast kahepoolemeetrine H:H:H:

Mida aeg edasi, seda sagedamini näeb vöökirjades praegusele Jämaja kihelkonnale omaseid lõigatud nurkadega rombe. Sarnastega kaunistati ka Jämaja naisemütse. Taustalõngaks neil vöödel mõnikord veel valge pleegitatud linane, enamasti aga juba puuvillane.

Sunnismaisusest vabanemise aegas

sai valitsema idee, et vöö tuleb kududa kindlasti valgest puuvillasest lõngast. Samas suunas edasi arenedes jõuti 20. sajandi teiseks kümnendiks villaste vöökirjade pea täieliku taandumiseni.

Tänapäevane tagasõrulaste kirivöö on praktiliselt üleni valge, kitsaste ereroheliste, kollaste ning rodamiinroosade kriipsukestega. Need vööd on enamasti ka võrdlemisi lühikesed, ulatudes vaid   korra-poolteist ümber kere. Sagedasti kinnitatakse uued silmatorkavalt lühikesed vööd hoopis haagi või vedrunöölaga.

Lisaks mustritele ja värvitoonidele muutus ka öövörumise kõrgus. Esiti tänapäevasest mõnevõrra kõrgemale seotud vöö on aja jooksul nihkunud aina kõrgemale. Uuemat tüüpi Jämaja riiete juurde võrutakse vööpael juba päris rinna alla. Rinnahoidja-eelsel ajal sidusid suuretissilised oma vöö teinekord kogunisti rinna peale. 

Tänapäevased vöökandjad on oma vööd hakkanud jälle pisut madalamale köitma, ent tavapärasest tüki kõrgemal on see igal juhul.

Töö-vöö

Kui kirikuube kanti tööriidena, siis vähemasti ilmasõja eel vööd enam peale ei tõmmatudki. Tööpõll seoti vajadusel kuue peale tavapärasele kõrgusele. Mitte rinna alla, nagu Jämaja vöö jaoks ette nähtud asukoha järgi võiks arvata. 

Muistisel ajal, kui Sõrve kuued veel pisut lühemad ja lihtsamad olid, kanti peenekirjalist tumedamatoonilist vööd ilmselt ka igapäevaselt. Vast lapsed ehk jäeti vöövabaks. 

Need ei jaksa ju nii pikalt paigalgi püsida, et ööpaila korralikult ümber võruda jõuaks!




aegas umbes sel ajal, aegu
kiri muster; ka kirju, värviline
kiriöö – kirivöö, kirivöötehnikas kootud vöö
linune – linane
muistine ammune, vana-aegne
tarist tarvis, vaja
vedrunööl – haaknõel, vedrunõel
öö  – vöö, kirivöö
öökiri – vöömuster, kirivöö muster
ööpail vöö, kirivöö
öövörumine – vöö vööle sidumine, -kerimine


Eks see vööde jagamine uuteks, üleminekulisteks ning vanadeks ole kokkuleppe küsimus. Mitmed vööd on parasjagu nende kolme rühma vahepealsed ja võiks kuuluda nii ühte kui teise.

Jämaja naiste kirivöösid leidub hulgaliselt nii Eestimaa muuseumides kui ka välismaal, näiteks Venemaa Etnograafia muuseumis Peterburis.

Vanemat tüüpi kirivöösid on muuseumides viiekümne ringis: ERM A 290:832, ERM 12492:1, ERM 12492:2, ERM 12494:1, ERM 12494:2, ERM 12494:3, ERM 12504:1, ERM 12504:2, ERM 12504:3, ERM 12504:5, ERM 12510, ERM 12514, ERM 12533, ERM 12551, ERM 12559, ERM 12581:1, ERM A 290:834, ERM A 290:836, ERM A 290:837, ERM A 447:330, ERM A 509:1037, ERM A 509:1161, ERM A 509:1308, ERM A 509:1668, ERM 12478:1, ERM 12478:2, ERM 32, ERM 45, ERM 6063, ERM A 290:1010, ERM A 290:1026, ERM A 290:1045, ERM A 290:826, ERM A 290:831, ERM A 290:880, ERM A 290:886, ERM A 290:893, ERM A 290:894, ERM A 290:896, ERM A 290:898, ERM A 290:899,

neist on leinavööd üheksa : ERM 12504:4, ERM 12581:2, ERM 12581:3, ERM A 288:5, ERM A 316:129, ERM 12479:1, ERM 12479:2, ERM A 290:900, ERM A 565:1432

Üleminekuaja kirivöösid enam kui kakskümmend:  ERM 12489, ERM 12579, ERM 36, ERM 40, ERM 42, ERM 47, ERM 48, ERM 49, ERM 5945, ERM A 290:830,ERM A 290:892, ERM A 509:1053, ERM A 509:1443, ERM A 978:4, ERM 43, ERM 41,

neist on leinavööd seitse: ERM 39, ERM 5946, ERM A 509:1687, ERM A 509:964, SM 378 T 3, ERM 46,  ERM A 290:835.

Uusimat moodi kirivöösid on muuseumides viisteist: ERM 34, ERM 6042, ERM 6069, ERM A 288:6, ERM A 509:1240, ERM A 509:962, SM 396 T 6, SM 9817:4 T, ERM 6073, ERM A 443:71, ERM A 509:1378, SM 10022:10 T, SM 10022:6 T,

neist on kaks leinavööd ERM A 290:902, ERM A 509:1429.

Sarnaseid uusimat tüüpi vöösid leidub ka mitmetes sõrulaste kodudes.


Projekti “Jämaja naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 20152019”, Saaremaa vald ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts. 

Attäh kõigile osalistele!

Sörulaste loomatohter Rauniku Gaili

Ma mötle vahest, et mönes asjas on sörulastel elu ikke tükkis param kut teistel. 

Esiti see, et meite saar on suurema saare küljes kövast kinni – nöndat me äi pea mitte iga korra paadiga söitma kui linna tarist minna vöi midad, Nöndagut teiste pisiste saarte inimesed pidavad. Me saame bussiga ko, ilma rahata peelegid.

Siis, meitel on oma kunningas, olgagid, et mitte terve Sörvemaa pole taa vöimu all, aga sellegid pooolest. 

Meitel on oma keel, sörve keel, ning see on tüki suupärasem ning mugavam rääkida kut ükskid teine keel … souke mönus simajas!

Ning sörulastel on täitsa oma loomatohter. Gaili Tiitma ähk Rauniku Gaili. Sündind sörulane – keis tiiru suure maa peel ära, öppis ammeti selgeks ning – tuli kojuse tagasi. Niid töötab juba aastapäävad Sörvemaal, Salmel, ning patsientisid taal jägub. Olga suured vöi pisised elajaid, kodu vöi metsloomad, linnud ähk kilpkonnad.

Tammeougu Mari ning Oliver keisid Salme vanas vallamajas Gailiga vähe jutustamas.

Attäh ning jöudu tööle Rauniku Gailile ning kenad terist tema patsientidele!


Sörvekeeltsid uudissi tegad seltsis Tammeougu Mari, Pääsu ning Oliver. Saate leikas kogu Tammeniidi Margus.

Kenad terist teitele!

Pöll ning tasu – põll ja lahttasku

Üks kadund komme – tasku kandmine

Lahttasku, mida Ees-Sõrves ning mitmel pool mujalgi Saaremaal kanti mõnikord veel 20. saj alguseski, oli Taga-Sõrves selleks ajaks juba ammugi moest läinud. Ka ühelgi ajaloolisel fotol pole näha Jämaja riides naist taskut kandmas. 

Seega – kui kannad uuema moe järgi tehtud Jämaja riideid ja tahaksid lahttaskut kanda, siis on mõistlikum see ikkagi sahtlisse jätta. Võimalik, et vanemat kirja kuuega on taskut siiski mõnikord kantud. Säämad kätt. Eesti Rahva Muuseumis on mõned Jämaja kihelkonnast kogutud taskud ju hoiul. 

Siiski on mitmed muuseumitaskutest väga tõenäoliselt hoopis moodsamal ajal valmistatud rahvariide-ainelised esemed (nagu näiteks: ERM A 291:240;  AM 20644:3 E 2018) või tükkishoopis Kihelkonna kandist Sõrve sattunud (nagu tõenäoliselt on tasku ERM A 350:14).

Põll

Ega põllegagi palju paremini pole läinud. Kui sõrulaste kuubedesse hakati kuduma laiu valgest poomvildsest lõngast viirgasid, jäi põllekandmine kiirelt tahaplaanile. Ju taheti, et laiad puuvillavalged jutid kaugele ära paistaks. 

Uue ärkamise tegid tagasõrulaste põlled siis, kui rahvariietest sai piirkonna esindusriietus laulupidudel. Nii võib eriti uhkeid põllesid näha Sõrve laulukoori noorte naiste seljas 1933. aastal üldlaulupeol Tallinnas (vaata Andy Kirsi tehtud fotot: SM F 3761:2391 F).

Kallis kink – põllekangas

Tagasõrulaste põlled on tõeliselt uhked. Olgu need õmmeldud kodusest valgest linasest või kallist poekangast.

Enamasti valge või punase põhitooniga põllekangas võib olla nii puuvillane, peenvillane, linane kui ka paks raske siid või suurekirjaline sits. Sitsikangas on pidupuhul punaste kirjadega, linnu-lille vm muster on suhteliselt suur. Ka õhulist linast (kardina)tülli on põlle tegemiseks tarvitatud. Pea alati on tüllpõlle alaserva aetud ka umbes vaksa laiune vooder. 

Põllekangas toodi sagedasti kingiks merede tagant, näiteks Rootsist (loe põlle kirjeldust!).

Kulda ja karda

Põlle ilupaelad õmmeldakse põlle alumisse äärde ning vaksa jagu mööda külgi ülespoole ka. Paelad võivad olla nii punase- kui ka sinisekirjud (leinapõllel), nii siidist kui ka villased. Vahel lisatakse ka karrapaelu ning muud ilu. Mida uhkem põll, seda laiemad paelad. 

Paeltega sama kõrgele ulatub ka serva kaunistav pits. Uuemal ajal võib pits olla enam kui tolli laiune, suuresakilise servaga ning poest ostetud.

Kui pöll on ees, olga midad pees

Üpriski suur ja lai Jämaja põll ulatub puusast puusani ning allääres pea kuueservani. Põlle ülaosa on pisikeste voltidega värvli külge aetud.

Pidulik põll seotakse koos vööga üsna rinna alla, põllepaelad jäävad vöö varju. Põllepaelale õmmeldakse teinekord ka nööp ning aas otstesse, siis on seda lihtne vöö alla seerata.

Põllekandja peab alati midagi ka peas kandma. Vanemat tüüpi Jämaja kuue juurde passib nii sariküll, Sõrve rätik, vanemat kirja tuttmüts kui ka tanu. Uuema moe järgijail on peas tuttmüts või poerätik. 

Põlle kannavad Sõrves nii naised kui meheleminekueas tüdrukud. Abielustaatust näitab siinkandis tanu või säämal õlal kantav mütsitutt.



karva – värvi

midad – midagi

olga olgu

pee, pees pea, peas

poomvildne puuvillane

seerama – sättima, passitama, sobitama

säämal, säämad kätt– paremal

tasu tasku, lahttasku


Sõrve põllesid on Eestimaa muuseumides hoiul lausa üksteist: ERM 5957; ERM A 291:376 ERM A 316:202,  ERM A 358:43; ERM A 468:13; ERM A 509:4460: ERM A 509:4832; SM 377 T 188; SM 379 T 189; SM 380 T 190; SM 2030 T 202.

Lahttaskuid, mille kogumiskohaks on märgitud Jämaja kihelkond, on muuseumides viis, ent nende kandmise kohta Jämaja rahvariiete osana meil andmeid pole: ERM A 291:240; ERM A 350:14; ERM A 447:376; ERM A 509:5158; AM 20644:3 E 2018. Võimalik, et taskukandmise mood kadus enne, kui fotograaf Sõrvemaale jõudis.


Projekti “Jämaja naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 2015-2019″, Saaremaa vald ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts. 


Attäh kõigile osalistele! 

Sukad, sukavarred, sukapailad – sukad, säärised, sukapaelad

Tagasihoidlik toredus

Sõrve naised on ikka punaseid sukki kandnud. Ei ole neis sukkades mustrit ega miskit. Pole taarist. Ergust punasest värvist ja hästi jalasistuvast kujust on kenaduseks küll. Pöiseots kootakse sagedasti valge, nagu Sõrves kombeks. (Siit saad lugeda ka Anseküla sukkade kohta!)

Peale sajandivahetust hakati sukki tegema tükkisoopis mustast lõngast. Hiljem tulid moodi kõiksugu peenemad materjalid. Tänapäeval passib Sõrve kuuega ka poomvildseid või peenvillaseid poesukki ähk sukkpükse tarvitada. Siidised õhukesed sukad talunaise riietuse juurde hästi ei passi. Pealegi – kes mäletab põhikooli füüsikatundi, see teab, et siidi vastu villast hõõrudes saab lihtsasti elektrit teha. 

Päris paljasääri käimist peeti varasemalt naisterahvale sobimatuks. Pealegi, kui rohkem käimist, hõõruvad villased kuueservad jalasääred hellaks. Soovimatut säärepaljastamist aitavad ära hoida vildsed sukavarred.

Sukavarred käivad pöiseta

Et oleks vähem sukanõelumist, kandsidki muisitsed Sõrve naised sukavarsi igal võimalusel. Kõik kodused tööd tehti sukavarte väel. Paljajalu käidi lumeni välja. Talvisel ajal pandi pättide sisse lisaks ka paar (või ka kaks) vildseid kapetaid. Triibulisi ja mustrilisi sokke hakati kuduma siis, kui sukavarte moe juba mööda saamas oli. Selle aegas hakati kapetaid ka villasteks sokkideks nimetama.

Ka kirikus käidi teisekorra sukavartega. Kingad peeti kirguteel olles püus ning pandi alles enne kirikuõuele astumist jalga. Kabelis kingad on mõistagi suvine ja mitte eriti pidulik moe.

Kui sukad kootakse igasugu mustrist vabadena, siis sukavarte sääreotsa kaunistavad auguread ja vitsad. Enne vitsakeerdusid kasvatatakse mõned silmad juurde, et sukavarre alumine äär laiem oleks ja pisut jala peale ulatuks.

Paelasärts

sukapaela_sidumine

Et sukad või sukavarred jalas püsiks, siutakse need põlve alt kirjude sukapaeltega kinni. Ega seal pole mingeid uhkeid lipse-tutte taarist. Põhiline, et sukk püsti püsiks ning sukapael käimise ajal sääre ümbert ei kaoks. Siduda tuleb hoolikalt.

Sukapaelu tehakse mitmel moel. Enamasti kalasabakirja põimitud paelasid, vahel ka pöigeti viirgadega. Teinekord tarvitatakse tükkisoopis tihval kootud sukapaelu. 

Sõrulaste lemmikvärviks on ka siin soe erkpunane. Erksuse lisamiseks põimitakse vahele ka muud karva lõnga – lillat, valget, erkroosat, kollast, rohelist, sinist. Ega nii tühise asja kui naisterahva sukapaela tarvis miskit eraldi värvima hakata. Tarvitatakse seda karva lõnga, mida kodunt umbest lövab.




kabelis kingad – kingad palja jala otsas
kapetad – lihtsad vanamoelised villased sokid
karva – värvi
kirguteel – kirikuteel, teel kirikusse
löidma, lövab – leidma, leiab
moe – komme
muistine ammune, vana-aegne
pöiseots – suka/soki varbaots
püus – peos, käes
selle aegas – sel ajal
siutakse – seotakse
taarist, taaristked – tarvis, tarviski
tarvitatakse kasutatakse, tarvitatakse, pruugitakse
teisekorra – mõnikord
tükkisoopis – hoopistükkis
umbest – täpselt, parajasti, parasjagu


Jämaja kihelkonnast kogutud sukki on muuseumis tallel vaid üks paar, needki musta karva ja võimalik, et hoopistükkis meeste omad (ERM A 509:3305). Seevastu on alles päris mitu paari Anseküla kihelkonnast kogutud punaseid sukki, mis peaks üldjoontes Jämaja vanemate sukkade sarnased olema: ERM 5981; ERM A291:350; ERM A509:3173; ERM A265:16.

Sõrve sukavarsi on Eesti muuseumides hoiul vaid üks paar ERM A 490:147, vähemalt ühed punased sukavarred on alles ka erakogus. Venemaa Etnograafiamuuseumist leiab samuti ühe paari punaseid sukavarsi Torgust. 

Sõrve sukapaelu leiab Eestimaa muuseumidest seitse, Venemaa Etnograafiamuuseumis on hoiul veel vähemalt 4 paari tagasõrulaste sukapaelu. Kahjuks pole teada, millised sukapaelad kuulusid naistele, millised meestele: ERM 12443; ERM 12455; ERM 12474; ERM A 290:1063; ERM A 290:1064; ERM A 490:148; ERM A 291:374. 


Projekti “Jämaja naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 20152019” ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts. 

Attäh kõigile osalistele! 

Keskpäevaklubi

Selletalvised ilmad on umbest souksed, et küiskougipeendra tegemiseks paistab veel aega küllaga olad. No vaadab, kas jääbged sellekorra tali taeva vöi ähk saavad lapsed ikke pau peele uisutama ko korra.

Timmi Helle küsitleb Valvet ja Maiet. Foto: Tammeougu Oliver

Mis see inime soukse läkuse ilmaga ikke muud tiha tahabked kut söpradega juttu ajada ning ähk ka midad uut juure öppeda. Vöimalussi on souksteks kogusaamisteks on Sörves ko. Varsti juba kümugond aastad keib Salme rahvamajas koos Keskpäevaklubi. See on sels inimissi killel teisekorra isigid keske pääva müdud sorte edevötmisteks aega on. Äi pole nee pensiunäärid keik ühtid, keskpäävaklubis nääb ikke tööinimissi ko! Kuulavad seltsis ettekandeid miüdud sorti uuvitavatest asjadest, loevad üheteise luuletussi ede, keivad ekskursioonidel, tegad näitemängu ning mis keik veel.

Timmi Helle keis Salme Raamatukogus jutustamas Keskpäevaklubi eestvedajate Reede Valve ning Alasi Maiega.

Sörvekeelsed uudised 15.01.20 – Keskpäevaklubi

Attäh Valve ning Maie meite saatesse tulemast, joudu ning jäksu Keskpäevaklubile!

Sellekorra on meitel üks uudis ko. See on muidud ammune asi, et sörulaste keikse kangem, ning ühtlassi ko ainumas, segakoor keis mineva sui Talinas loulupiul. Sörve Maakooriga seltsis rändas ko sörulaste präägane ihufotugraaf Elina Kostabi. Niid on loulupiult saadud emutsioonid kenast ee vädind ning Elina dokumentaalfotonäitus Sörulaste ning saarlaste loulupiureisist valmis. Näitusepiltisid koos Raul Vinni kirjudut tekstidega saab niha Salme rahvamajas.
Souksed luud ning uudised tulad meite natuse tuulitselt Sörvemaalt.

Sörvekeeltsid uudissi tegid seltsis Timmi Helle, Tammeougu Oliver ning Mari. Saate leikas kogu Tammeniidi Margus.

Kenad terist teitele!

2019 aasta löpp

Sääse Mann ning Tammeniidi Anu käisid Vipi Kaupol külas mailma parandamas. Türjul Matsi elutoas tuli juttu loulupiust ning kooris loulmisest, linnast maale kolimisest ning kahe kuha vahet saalimisest, uuest sörulaste ümnist ning pire kunningatest ko. Jutustamist katsus joone peel oida Tammeougu Mari.

Söuke Sörvemaa

Attäh Tammeniidi Anu, Vipi Kaupo ning Sääse Mann sörulaste saatesse tulemast! Ning muidud suur tänu Lillil kis meitel teed ning küpsissi pakkus ning Leevil, kes Manni Türjule töi!

Souksed luud ning uudised tulad meite vähe läkuselt Sörvemaalt. Sörvekeeltse aastalöpusaate panid kogu Tammeougu Oliver ning Mari, saate vilmis üles ning leikas kogu Tammeniidi Margus.

Kenad terist teitele!

Porst ning kuub – rahvariideseelik

Must kuub

Veel sada seitsekümmend aastat tagasi kanti Sõrves üleni musta kurdus kuube. Kahjuks pole ühtegi neist teadaolevalt alles. Nii polegi meil andmeid, et kas sõrulaste mustal kuuel käisid peal traksid või napp porst nagu Vormsi kuuel. Ehk pidas sel ajal vaid poolde säärde ulatuvat kurdus kuube ülal hoopis kirivööpael nagu Ruhnus tänase päevani?

Leinakuued jäidki vanima moe arulisteks – peaaegu üleni mustadeks kuubedeks. Kuue alläärt ehib lai erekollane pael, mille ääres omakorda kitsas mitmevärvilistest lõngadest põimitud pook. Musta leinakuue külge aetakse sinise-rohelise kirju porst.

Poevärvid

Umbest natuse enne seda, kui müügile tulid kardkarpides anillinvärvid, hakkasid tagasõrulased kuue alaossa kuduma punaseid viirgasid. Alguses madarapunaste kirjadega kuued muutusid ete-nobest üsna tänapäevaste Anseküla kuubede sarnasteks. Esialgu olid kirikuued tänapäevastest märkimisväärselt lühemad.

Jämaja kuue tollisügavused krooked polegi kurrud, neid nimetatakse lappvoltideks. 

Porst ümber abude

Porst kooti esiti täplikust villasest kangast. Kaelaava käis üsna suur. Peaaegu ruudukujulised porstilapid kaunistati küljelt ning ülaservast värviliste või kuldsete paelte ja pitsidega.

Ajapikku muutusid kuued pikemaks ja porsti kaelaava väiksemaks. Porst ise aga jäi aina napimaks, ulatudes vaid vaevu rinna alla. Teinekord on porst lühemgi veel.

Täplik porstikangas asendati läikiva atlassiidi, kirju poekanga või roosiliste villaste rätikutega. Kaunistusteks aetakse porstile peale nii palju kuldkardpaelu, siksakpaelu, siidipaelu, pitse, litreid ja klaashelmeid, kui abude ümber panna annab.

Poomvildsed valged viirad

Ajapikku kasus kuub aina pikemaks ning kuue viirad aina laiemaks. Viirgade madarapunasest on tänaseks saanud üsna hele oranžikas toon. 

Kuue alumist serva ehtinud põimitud pooga asemel tuli tarvitusele lai erksavärvilistest lõngadest kujutud või eegeldut pael. Teisekorra heegeldatakse paelale veel ka kirju pits serva. 

Uuema aja Sõrve kuub ulatub päris kinganinadeni. 

Et sõrulased pole riietust mitte sääduste vaid ikka omaenese tahtmise järgi teinud, leiab vana moe järgi tehtud kuue küljest teinekord tükkishoopis uuemat sorti porsti või vastupidi. Ka leinakuub võib teinekord punasekirju porstiga olla või punasel kuuel sinine porst. Mine siis võta kinni!

Parem kui kaks 

Sõrve naised kandsid tihtipeale seljas kahte kuube korraga. Pealpool kas uuem ja uhkem või siis tükkisoopis vanemat kirja kuub.

ERM-is on hoiul 19. saj lõpul tehtud foto, kus tagasõrve naise kaks kuube kenasti ka näha on. Tõenäoliselt üleni musta vanamoelise leinakuue änna alt paistab uuem ning pikem kirikuub. Just sedasi ollagi vanemal ajal leina-ajal ning eriti pidulikul puhul käidud.

Tänapäevane moe on teine ning elu vaesem, nõnda et sõrve naisel on änamasti umbest üks kirikuub seljas.




abud – õlad, turi, selja ülaosa

abude ümber – ümber õlgade, selga

aruline – sarnane, taoline, lähedane

eegeldut – heegeldatud

ete-nobest – eriti kiiresti, kiirelt, väledalt

kardkarp – plekkpurk

kasuma – kasvama

kirikuub – põikjooneline Sõrve rahvariideseelik

kirivööpael – kirivöötehnikas kootud rahvariidevöö

kujutud – kootud

kurdus, kurrudut – kurrutatud, plisseeritud

kuub – seelik, ka kleit

niidne aeg – tänapäev

poomvildne – puuvillane

porst – Taga-Sõrve rahvariideseeliku pihikuosa

selga ajama – selga tõmbama, üll panema

säädus – kord, seadus, eeskiri

teisekorra – mõnikord, vahel

täplik – raanutehnikas kootud kangas

tükkisoopis – hoopiski

umbest – täpselt, parajasti, parasjagu

vanemat kirja – vanema moe järele tehtud mustriga

viirg – laiem joon

änamasti – tavaliselt

änd – saba, siin seelikusaba

öieti – õigupoolest, korrektselt võttes, -tehes, -öeldes


Vanemat kirja Taga-Sõrve kuubesid on muuseumides hoiul kümmekond: ERM A 291:376; ERM 6071; ERM 12582; ERM A 291:239; ERM A 509:5104; SM 2032 T 203; SM 2055 T 209; SM 364 T; EVM E 130:62. 

Kuueta porste on tosinajagu: ERM A 291:376; ERM 6055; ERM 6067; ERM 12515; ERM 12516; ERM A 395:99; ERM 12555; ERM A 395:100; ERM A 509:2217; ERM A 509:2279; ERM A 559:685; ERM A 559:684; EVM E 130:64 

Uuemat kirja Jämaja kuubesid nii porstiga kui ilma leidub praegu veel tagasõrulaste kodudes, paarkümmend kuube on hoiul ka muuseumides:  ERM A 1020:106; ERM A 308:11; ERM A 358:27; ERM A 423:6; ERM A 443:69; ERM A 490:164; ERM A 490:163; ERM A 490:165; ERM A 509:2012; ERM A 509:2052; ERM A 509:2053; ERM A 509:2114; ERM A 509:2117; ERM A 509:2152; ERM A 561:156; ERM A 660:73; ERM A 978:7; SM 376 T 187; SM 2062 T 214; SM 10646:1; AM 27468 E 2914; AM 20644:1 E 2016; AM 4573 E 636.

Kolm uuemat porsti ilma kuueta veel lisaks: ERM A 509:2227; ERM A 490:142; ERM A 490:143 

Musti kuubesid ehk leinakuubesid on alles vähemalt neli: ERM 18838; ERM A 490:168; ERM A 509:2151; SM 374 T 185.


Projekti “Jämaja naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 2015-2019” ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts. 


Attäh kõigile osalistele! 

Särk ning käised – särk ja käised

Särk – see kõige omam oma riie 

Pikakäiseline küljesiiludega naisterahva särk ulatub sukapailani. Sadakond aastat tagasi kandsid sellist lihtsat särki Sõrve naised-tüdrukud sünnist surmani. Pikakäiseliste särkide all (vahel ka asemel) kantakse ka lihtsat käisteta alussärki või pihikut.

Särgiväel äi aita äste

Tänapäeval nähakse nii mõndagi nais-rahvatantsurühma laval, seljas vaid lihtne põlveni ulatuv särk või koguni käisteta alussärk. Kirivööpael uhkelt piha ümber säramas. Omal ajal ei tulnud taoline pesuväel ringikargutamine kõne allagi. 

Küll võisid särgiväel lipata ringi väikesed lapsed. Vaesematel mudilastel ei pruukinud sobivat mõõtu villast üleriiet alati ollagi. Ka noori tüdrukuid olla teinekord heinaajal üsna särgiväel nähtud. Kes aga end juba inimeseks pidas, särgiväel teiste silma alla ei sattunud.

Lihtne ning kaunistusteta

Laste särgid tehakse tänapäevalgi sagedasti lihtsad ja tikanditeta. Justnagu ka täiskasvanute egapäised töösärgid. 

Töösärgi käised, olgu küll ka otstest krousitud, tehakse oluliselt kitsamad kui pidusärgil. Tikandid, kui neid on, on napid. Vanemate särkide püstkrae on aga meie pilgu jaoks ehk ootamatultki kõrge –  7–8 cm. Kraed peavad kurgu alt koos kaks vahedega nööpi

Kangas, mida egapäise särgi tegemiseks tarvitatakse, on enamasti pleegitamata linune, teisekorra ka takune. Jäme kodukootud riie võib olla nii labane kui ka toimne. Tänapäeva inimese jaoks on toimne särgikangas ootamatultki paks. Nagu tugevamat sorti teksapüksiriie! 

Seevastu peenemate särkide-käiste valmistamiseks kootud kangas on hoopis teist masti. Peen kodukootud labane, uuemal ajal ka puuvillane poekangas.

Kirgukäised

Särgi või ka alussärgi peal kannavad Sõrve naised pidu puhul lumivalgeid käiseid. Talvel ka mitmeid korraga. Vanemamoeliste käiste kraed ning trümpisid kaunistavad ougud, anisilmad, tikiread, põimpilu, korrad, ristat löngad, tagid… Kinnituseks värvilisest klaasist silmadega vahedega nööbid. Laiust on vanematel käistel 30 cm ümber.

Uusim moe

Jämaja naiste uuemoelised kirgukäised on oma lihtsuses vaatamisväärsus omaette. 

Sagedasti poomvildsest kangast käiste pihaosa on napp ning ei ulatu hästi nabanigi. Püstkrae on samuti varasemaga võrreldes madalam ning käib eest ühe nööbiga kinni. Trümbid tehakse kitsad, ligikaudu tollised. 

Tikandeid uuemat tüüpi käistelt suuremat ei leiagi, on ainult tikipisteread. Teisekorra tehakse käiste ning krae servadesse tagiread. Sagedamini on kaunistuseks peale aetud paar rida peenist siksakpaela. 

Käistel aga võib laiust olla koguni 50 cm! Pikust antakse käistele samuti ohtralt, ikka et nende lopsakus eriti uhkelt esile tuua. Ning vaatepilt on tõesti muljetavaldav




anisilmad – suurte ümarate aukudega pilutikand

egapäine – igapäevane, tavaline, pidamise riie

kirivööpael – kirivöö, rahvariidevöö

korrad – tikitud read, tõenäoliselt kahekordsed ahelpisted

krousimakrookima, särkide puhul peenelt nõelkurrutama

linune – linane

ougud – augud, siin pilutikandid

peenine – peenike, peen, väike, kitsas

pikus – pikkus

poomvildne – puuvillane

ringikargutamine – lippamine, silkamine, kargamine, ka jooksutamine, tantsimine vm kiire liikumisviis

ristat löngad – tikand, tõenäoliselt ristatud lõngadega tikand

teisekorra – teinekord, vahel, mõnikord

tikiread – tikand, tõenäoliselt tikkpisteread

trümp, trümbid – mansetid, käiseotsad

vahedega nööbid – paarisnööbid, kaksiknööbid

äi aita – ei sobi, ei kõlba

äste – kenasti, hästi


Sõrvest kogutud särke on Eesti muuseumides vähemalt kuus: ERM A 12500; ERM A 509:4713; ERM A 509:4840; ERM A 509:5005; EVM E 130:63; EVM E 130:75.

Vanemat tüüpi tikitud käiseid leiab muuseumidest üheksa: ERM 6079; ERM A 443:70; ERM A 316:205; ERM A 506:147; ERM A 561:4; ERM A 835:33; ERM A 978:8; SM 373 T 182; AM 4577 E 640 

Uusimat tüüpi käiseid leiab mitmetes sõrulaste peredes, Eesti muuseumidest võib leida lisaks vähemasti viied käised: ERM A 490:161; ERM A 308:12; ERM A 490:161; SM 10646:2; EVM E 130:65


Projekti “Jämaja naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 2015–2019” ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts. 

Attäh kõigile osalistele! 

Oo, Sörvemaa ja ekspeditsioon etnograafiamuuseumisse

Terit sörulased ja muidu saarlased. Üks suurem on uudis see, et nüüdsama andresepäeval sai Torgu kuningriik päris oma ammetliku ümni. Andresepäeval oli ka Kirill I kroonimise 27. aastapäev ning sellel tähtsal päeval siis kuulutati see ammetlik ümn vällja. Aluseks oli sörve oma lauligu Tehu Õie laul “Oo Sörvemaa”. Peeter Vähi tegi sellele orkestriseade. Orkestreerimiseks tehti korjandus, väga paljud inimesed annetasid sinna raha. Sellega nüüd sai see orkestriseade tehtud ning ära salvestatud.

Sellel samal ajal kut Torgu omad kroonimise pidu pidasid ning oma ümni tegid käis Tammeougu Mari Peterburis…

Rahvariiete uurimise töö Foto: Mareli Rannap
Sörvekeelsed uudised 11.12.19

Timmi Helle jutustas Tammeougu Mariga sellest ekspeditsioonist vähe pikemalt:

Söuke Sörvemaa 06.12.19. Eksepeditsioon etnograafiamuuseumisse

Sörvemaa uudissi tegid koos Timmi Helle, Tammeougu Olku ning Mari, saate leikas kogu Tammeniidi Margus .

Sõrve varavedajad olid puugid

Kes igatseb võõrast vara, võib proovida seda kätte saada labase vargapoisi kombel, aga võib ka süveneda maagiamaailma ja teha omale nõiaväel töötava olendi – varavedaja. Kui proovida vanarahva õpetust mööda teha, läheb asi kohe ka keeruliseks: eri Eestimaa nurkades on teda tehtud, nähtud, nimetatud ja kasutatud erineval moel.

M.J. Eiseni „Krati-raamatus” on proovitud üle-Eestilist „tulihänna ja ta suguseltsiliste” süsteemi luua. Süsteemi aluseks pole võetud mitte Eesti piirkondlikud eripärad, vaid oletus, et eri nimetuste taga on erinevat liiki olendid: puugid tegelevad piima ja muude vedelike transpordiga, kratid erinevate esemetega, pisuhännad ja tulihännad paistavad silma tulejutiga, mis neil lennates taga on. Paljud kogutud kirjeldused toetavad sellist lähenemist, teised aga nimetavad erinevaid varavedajaid läbisegi nimedega.

Raamat pole küll teaduse viimane sõna, aga sellest tasub üht-teist siiski kõrva taha panna. Näiteks: õigeid trikke tundes on varavedajat võimalik lennust alla kukutada, kinni võtta, teda karistada ja temalt saak ära võtta. Üle maa tuntud võtete hulgas on näiteks oma pastlapaelte läbi lõikamine või oma hargivahest läbi vaatamine. Omapärast moodust Viljandimaalt kirjeldatakse raamatu loos „Wirk pisuhänd ja laisk pisuhänd”: aidas vahti pidanud peremees võtab pisuhännast kinni, loeb „1, 2, 4” ja hakkab pisuhända vemmeldama. Viimaks, kui tundub, et õpetus on kätte saadud, loeb peremees „1, 2, 3” ja pisuhänd pääseb minema.

Sõrve eripära

Sõrulased on varavedana kohanud puuki. Kui aabitsateo jaoks jutte koguti, saadi mõni kirjeldus jutustaja enda kohtumisest puugiga, mis oli aset leidnud 20. sajandi paarikümnendatel.  Ümberjutustused kellegi teisega toimunust on juba varustatud lisainfoga, et tegelikult ei ole puukisid olemas. Puugi omanikest teateid ei tulnud.

Kogunenu põhjal oli Sõrve puuk kolme jalaga karvane loom, kes liikus mööda maad hüpates või veidralt liibates. Eluka kaks esijalga olid lühemad, kolmas, pikem jalg oli taga ja puuk kasutas seda hüppele hoo andmiseks. Kes puuki ligemalt näinud, on tema nägu võrrelnud rebase omaga, pidamata kohatud elukat siiski rebaseks. Korra jäi puugist maha ka piimarada.

Rahvausundi ja muistendite andmebaasis leiab paar 19. saj. lõpust pärit lugu, kus sõrulane käib ise nõiaväel „vedajaks”. Sellised lood pole aga Sõrvest, vaid selle naabrusest kirja pandud. Hakkab tunduma kas sõrulaste ringkaitse või naabritepoolse demoniseerimisena, aga ju pole asi nii hull.

Küi – Puuk

Puugipask

Sõrve puugist jäänud piimarada pole midagi erakorralist. Piimavedajatel ikka juhtub, üle terve Eesti. Mujalt Eestist teame ka puukidest, kes kogutud piima oma kõhus töötlevad, nii et mahapillatu on juba kohupiim, või, ehk mõnel juhul mingi puugispetsiifiline piimatoode, mida ei julgekski suhu panna.

Seeneteadlased kinnitavad selliste lärakate olemasolu, aga pakuvad alternatiivse seletuse. Limaseente klassi kuuluvad seeneliigid on amööbisarnaste rakkude kogumikud, mis on silmaga nähtavad ja millest mõned meenutavad midagi hallituse ja kummaliselt töödeldud piimatoote vahepealset. Kõigele lisaks need kogumikud liiguvad, umbes millimeetri päevas. Üks limaseente liikidest on saanud austava nime puugipask (Fuligo septica).

Soovitus

Soovitame hoiduda naabrite vara omandamisest nii maagilisel kui muul kombel. Puuk on hirmuäratav ja ohtlik olend, selle tegija peab tihti hinge kuradile loovutama (on vastumeetmeid, aga me ei propageeri ka jokitamist). Varastamine on karistatav seadustega reguleeritud meetmetega. Kui ligimese vara järele tekib himu, mis ei anna rahu, soovitame selle pöörata inspiratsiooniks ja leida võimalus ausal teel naabrile järele jõuda.