Lähme ilula vaatamaie,
kes sääl ilula istuvada.
Neiud kiikvad kiige pääl
ja naistel valged pölled ees,
poisid löövad kurni koppella.
Nüüd lähme seda kiike katsumaie,
kas see kiik ka kannab meida.
Kui ta ei kanna, siis kadugu!
Kui ta kannab, siis me toome
kirjud kindad, kirjud paelad,
seume kiige örre külge.
Peiud, tulge, neiud, tulge -
vötke paelad, vötke kindad.
Akkame koju minemaie,
einariistu öörumaie.
Pidu on löpnud, pill on otsas.

Järve neiud tulevad -
suu neil täide sulgusid,
pea neil täide perrelid,
kaelad täide kurruksid,
sörmed täide sörmuksid.
Lumivalged käised üll,
sitikmusta kuube üll,
siniallid abukäised.
Kalukast on sukad jalgas,
kirssinahast kingad jalgas,
kadaratammest korgid all,
öbeklaasist lapid peel.
Kui ta astub, siis ta raksub,
kui tema pöörab, siis tema pilgub,
kui tema läheb, siis tema läigib.

Tüdruk tantsis tammikus,
küla all aavikus.
Üppas lepalehe peal,
tantsis tammeladva peal.
Kippis, köppis kingas, sukas,
kudus kulda vardakesi.
Poisid alla pölveli:
“Kuku, kuku, kuldanukku,
öötsu, öötsu, öbenukku,
kuku minu rinna risti peale,
lase minu laki laigu peale!
Ma tahan sind pöues pidada
ja raha eest taskus taluda.”
Tüdruk möistis, kostis vastu:
“Ei vöi kukkuda, kulla poissi!
Minu aga kasu kasvamata,
minu aga sirgus sirgumata,
minu aga paisus paisumata.”

Poiss see kuulas, kostis vastu:
“Küll sina kasvad kainelassa,
küll sina paisud padjadessa,
küll sina sirgud siidivoodis.”
Tüdruk möistis, kostis vastu:
“Saadan sirgub siidivoodis,
pagan paisub padjadessa,
kurat kasvab kainelussa.
Mina aga sirgun sirbi löössa,
venin vikati varnassa.
Küll mina kasvan kaika all,
isa, ema hirmu all
ja teukubja teiba all.

Emm mind käskis eietada,
taat mind takku nokutada.
Parem löön nurkas nurupilli,
lähen Arusti metsa marjule,
Arusti metsa, küüni otsa.
Sääl on kolme kuulsat neidu.
Sääl Tiiu, Viiu, Madli, Ants,
neil on kerge valtsitants.
Sääl torupill ja töri ka
mul röömu teevad löpmata.
Sääl tantsin Anni, Manniga,
ei eieta’ ei taha ma.

Pill üiab pinu taga,
toru üiab toa taga,
sörmeline sepapajas,
sae söidab sauna taga.
Tüdruk nutab nurga taga:
pruudikindad kudumata,
säärepaelad säädamata.
Ükski kinnas kerstu nurkas,
seegi söge sörmita,
seegi pime pöidlata.

Veere, veere, Viiuke,
kus su kümme kosilast?
Üks oli Irju Insu Marti,
teine Arju Ansu Marti,
kolmas oli kuulus koduväi,
neljas oli nende seast,
viies oli viisipäraline,
kuues Kure Laasike,
seitsmes oli sellest parem,
kaheksas oli Kalevi poega,
üheksas üle tänava,
kümnes küla Mikuke!

Mis see Miku mötelegu,
et see Miku mind ei vöta?
Mul on kimpu kindukesta,
kimpu kaksa kapetuda.
Säletis mul säärepaelu,
Talina vakk mul tanusi täis,
Riia kerst mul riidid täis.
Sea kui sörga sörmuksida,
adrakurge kudruksida.

Oh sina petis peiukene,
petsid isa, petsid ema,
petsid pere peene neiu.
Töutasid osta laia laki,
töutasid osta siidiräti,
siidiräti, siidiännad,
siidiännad, rinnapreesise.
Rätikuga sain vastu rindu -
see oli minu rinnapreesi.
Laksutas minu lagipeal -
see oli minu laia lakki.
Siidirätik, siidiännad,
see oli minu silmavesi.

Ennem mina usun ussi sisse
kui ühe ullu poisi sisse.
Poiss on loodud pettijaks,
neiu au vöttijaks.
Kutsus neiu kuusikusse,
lubas anda suured söled,
suured söled, laiad pölled.
Neid oli tarka kostelema:
“Sulagu sinu suured söled,
lagugu sinu laiad pölled!
Pale mul maksab paari ärgi,
pea mul maksab Pärnu linna,
ise mina maksan Riia linna.”

Olin mina uhke, seisin sirge.
Ostsin oma uue laki,
panin siis lipud laki peale,
körimused körva ääre.
Läksin läbi ju külade,
läbi peenikste perede.
Siis tulid vastu valla neiud,
valla valgepää tüdrukud.
Akkasid ilju ütlema,
valju vastu kostelema:
kes see meesi, mis seal söidab?
Kübar tal pääs kui kirgukell,
vöö tal vööl kui vikerkaar.
Saaksin ma sellele mehele!
Sui mina aitaks söömata,
talve tangu maitsmata,
kevade kerge riidega.

Küll see tüdruk on tööda teinud,
vaenelaps on vaeva näinud -
pinu tema pöletand piirupuida,
tuhat tulialgusida,
sada saksa küineluda.
Ta pole käinud küla vahel,
küla vahel, kiige alla,
kiigelaudas laulamas
ja kiigeördes öiskamas.
Sukad tema kudund suitsu aeg,
kindad teinud teoteela,
paelad teinud pühapäeöhtati.
Nee on tehtud tervest villast,
nee’p o sula sui villusta,
otse oinaste austa.
Nee’p o vöitud ju vöila,
pestud piimaleeltsela.

Tere, tere, neitsikene!
Tere teelta tullesaani!
Kui sa tulid meie laale,
kes sind teel teretas
ehk andis aru su kätte,
kes sind küljelt kummardelles?
Tähed sind teel teretasid,
kuu sind küljelt kummardelle,
päe andis aru su kätte.
Tere, tere, neitsikene!
Istu siia istemisse,
kus su oma enne istund.
Tere, sinu ülli ümmargune,
tere, sinu lakki laiguline,
pealt sinu nuugjate juuste.
Tere, sinu kallis kaelakarda
ümbert sinu kaela kaunikese!
Tere, sinu kilbised käised
ümbert sinu armaste abude!
Tere, sinu kardine kasukas!
Tere, sinu sinialli kuube
pealt sinu kardise kasuka!
Tere, su kindad käesta!
Tere, sinu öö ümmargune
ümbert su ihu ilusa!
Tere, sinu uusi kurdus kuubi
pealt sinu puusade parasa,
tere, sinu sile sitsipõlle
pealt sinu põlvede parasa!
Tere, sinu seadsad searissida
üle sinu seare seadisasti!
Tere, sinu kaunid kapetad,
tere, sinu uued ummiskingad
pealt sinu pöidade parasa!
Tere, nee pingid piimul pestud,
tere, nee lauad liivul laarit,
tere, nee kannud kardakaaned,
tere, nee kapad kuldakörvad,
tere, see ölut punane!

Meil on keskel kena ätses,
kena ätses, roosiätses.
Sehest siiru-viiruline,
päält tema kullakarvaline,
vahelt vasevaaruline,
alt tema ölisinine.
Sii on tehtud uusi aedu,
uusi aedu, irsiaedu.
See on latist laotud,
see on kivist kojutud.
Siia pole mullu mulku jäetud,
tunamullu tutermulku.
Ma tahan siia mulku vötta,
mulku vötta, auku jätta.

Uni, uni, tule, tule,
tule aga tuiu silma pääle,
tuiu silmalaua pääle,
tuiu silmalaua pääle.
Uni saadab ulkuma ja
magamine marssima.
Uni ei anna uuta kuube,
magamine maani särki.