Sörulaste loomatohter Rauniku Gaili

Ma mötle vahest, et mönes asjas on sörulastel elu ikke tükkis param kut teistel. 

Esiti see, et meite saar on suurema saare küljes kövast kinni – nöndat me äi pea mitte iga korra paadiga söitma kui linna tarist minna vöi midad, Nöndagut teiste pisiste saarte inimesed pidavad. Me saame bussiga ko, ilma rahata peelegid.

Siis, meitel on oma kunningas, olgagid, et mitte terve Sörvemaa pole taa vöimu all, aga sellegid pooolest. 

Meitel on oma keel, sörve keel, ning see on tüki suupärasem ning mugavam rääkida kut ükskid teine keel … souke mönus simajas!

Ning sörulastel on täitsa oma loomatohter. Gaili Tiitma ähk Rauniku Gaili. Sündind sörulane – keis tiiru suure maa peel ära, öppis ammeti selgeks ning – tuli kojuse tagasi. Niid töötab juba aastapäävad Sörvemaal, Salmel, ning patsientisid taal jägub. Olga suured vöi pisised elajaid, kodu vöi metsloomad, linnud ähk kilpkonnad.

Tammeougu Mari ning Oliver keisid Salme vanas vallamajas Gailiga vähe jutustamas.

Attäh ning jöudu tööle Rauniku Gailile ning kenad terist tema patsientidele!


Sörvekeeltsid uudissi tegad seltsis Tammeougu Mari, Pääsu ning Oliver. Saate leikas kogu Tammeniidi Margus.

Kenad terist teitele!