Sandid ning õnnetoojad Saaremaal

Ingeöhtad – perenaise mure

Ühel mihklijärgsel esmaspäeva õhtul on nad kohal. Või ka neljapäeva. Ega sa ei näe ega kuule neid selgesti, aga tunne, et nad on siin, on kindel ja tugev. Sammud. Kobinad. Naginad. Pisuke hirm kah kohe platsis – kui neile ei meeldi, mida näevad, mis siis?

Otsid hea-parema välja. Tangupudru, seda ikka saab, keetmise ajal peotäis rohkem panna pole küsimus. Ja hapupiima on lehmapidajal ikka kausiga võtta. Loomatapuaeg, killukese värsket liha leiab. Sätid ööseks söömarenni peale või viid inimestest (ja kätkist, pole vaja igasuguseid liiglähedale kutsuda) pisut eemale. Ei taha mõeldagi…

Saunaloudile. 

Või tõstad karssal seistes elubeluugi vahele. Pimedas eriti kaugemale ei tihkagi minna. 

Hõikad igaks-juhuks niiskesse öhe: “Ingikesed – tulge sööma!” Ning lisad vaiksemalt: “Ning ärge üle pöldude tulge, kui vähegid saate.” 

Istud, vaatad pimedasse toanurka ja võibolla nõelud miskit. Mõnel õhtul lihtsalt ei suuda kedrata. Ihu veel lubaks, aga see korrutamine hakkab lõpuks ajudele! Hea, kui vähemalt hingeõhtutel töötegemine kõrgemalt poolt ära keelatud on. Kui muu mitte, siis villased tööd ikka. Mõnes peres vähemasti on. 

Oled teinud kõik, mida oskad. 

Perenaise hooleks on hoida ja toita. Oma peret ning vähemasti hingedeaja esmaspäevaõhtutel ka koduskäivaid esivanemaid. Jõuluajal muidugi ka.

Mardilouppa – pidu ning pulm

Mardilaupäevaks katkeb noorte meeste kannatus. Esiti ühe-kahekaupa kokkusaamistest ning elubeluugi vahelt poolkogemata leitud pudrukausside tühjendamisest kasvab mardilaupäevaks isu juba enamaks. 

Nii otsivadki küla noored mehed ning hakkajamad neiud omale miskit sandemat selga, panevad valss-palged ette või tahmavad silmnäo sootuks ning hakkavad peresid pidi käima. Kui vaid kohe ära ei tuntaks, saab lõbusam!

Kõige mehekam hakkab mardi-isaks, teised trallivad tema järgi. Muidugi kotipoiss kah – tema peab tugev olema! Ja kena kott peab tal olema.

Kui kuskil peres lapsi on, saab nalja. Nagamannid ei karda, laulavad vemmalvärssi vastu. Pole viga – küll matak neid taltsutab. Pisemad kaovad martide kolistamist ja laulu kuuldes juba targu aseme alla. Naisperega jutulesaamiseks küsitakse tööjärge näha – kuidas selle ketramisega siin peres siis läinud on ka? Kas annab mardi jalad värskete lõngavihtidega kinni matta?

Nalja peab saama!

Mis perenaine kostab, kui kari poriseid kaltsakaid toas pilli jöristab ning tantsu vihub? Kas peremees täib tüki liha anda või kallatakse kotti vaid vaanatäis palte. Kas peretütar kilkab, kui teda väheke vitsutada, kui lõngal on nibu sisse visand? Kas vahvasti marte oma salmiga narrinud poisivolask tuleks ehk aasta pärast juba kampa võtta?

Kotipoiss korjab palte, pähkleid, õunu, leiba ja muud, mis pererahval anda on. Vahepeal oli moes anda vilja õlle tegemiseks… Siis pidi mardipidu mõned päevad ootama.

Kui ust lahti ei tehta, siis alles hakkab nalja saama. Puuriitade, vankrite, ämbrite ja kukkedega saab igasugu sigadusi korraldada suuremat kahju sünnitamata.

“Mis te tahate?”

“Midagi ei taha, õnne tulime tooma! Kui te selle välja teeninud olete! Ja tantsima ning laulma. Omaette ning perega seltsis.”

“Olge lahked – paneme kotti, mis meil anda on ja head teed teil minna!”

Viljaõnn – sa püha asi! Et loomad kosuks, et põllud kasvaks! Et oleks leiba, õlut, lambakintsu ning seakülge!

Dialoog on ajapikku paikakulunud, suur osa sest on ka lauluks saanud. Nii ei peagi igaüks alati osav sõnasepp olema, piisab lauluridade meelespidamisest või paremal juhul vaid laulumehe järgi kordamisest. 

Viimases peres – suurema toa, lahkema pereisa, heldema perenaise ja naeruhimuliste peretütardega peres – saab olema pidu. Pilli ja tralliga. Kasukad heidetakse maha, valssnäud koldesse. Saab süüa. Saab tantsida. Saab kahekesi õues tähti vaatamas käia.

Mida sa inimese hing veel ihkad!

Kadrilouba – ketrajate pidupäev

Kadrilaupäeva õhtuks on tüdrukud juba nii palju kedranud, et… lihtsalt… et lihtsalt ei suuda enam. 

Lihtsalt ei suuda!

Isegi üheskoos, jutustades ja lauldes. Õnneks on loodud ketramiskeeluga päevad. Näiteks kadripäev. Kui kadrilaupäevased õhtukellad on löönud, siis on olemas nii vajadus kui ka võimalus minna! Ära siit pimedast kambrist! Ei või ema keelda ega isa käskida! Minema siit!

Poisid küll käivad teinekord ülalistujaid pimespidi kollitamas ja teevad nalja. Kui pill seltsis, läheb vaat’ tantsukski… Aga see pole päris see. 

Olgugi, et tüdrukutelt ootab ühiskond vagurat kodust töötegemist, on igas külas kasvamas mõni Katarina, Marie Curie, Joan D’Arc, Pipi või Greta, kes ei lepi küla ja pere antud rolliga. Noored naisinimesed, kelle pealehakkamine nakkab. Mõni naabripoiss haaratakse kah seltsi – selle võib ju mundrikandjaks kadripeigmeheks muuta. Või ka vurruhakatisega neitsikeseks! 

Lõbus peab olema! 

Valged aluskuued pealepoole, suine rätik pähe, asemelina ümber. Kirikus nähtud kübar – selle saab järele teha küll, kui pealehakkamist ning pappi leidub. Palged peedimahlaga punaseks, marlest loor ette – nagu kirguproual! Kui kellelgi leidub seda päris palgemaalimise minki, siis sedasi on veel hulga etem! 

Kes on öelnud, et sant peab nõnda sant välja nägema, kui poisid kaks nädalat tagasi! Kadrid on ilusad! Ilusad, valged ning värvilised. Ehitud kõigega, mis kätte satub, särab ja sillerdab.

Kadakas kah kaasa – kui meid võidi vitsutada, siis vitsutame vastu! Või pistame kadaka püksi, vot see on neile paragus. Ning ketramist küsime kindlasti näha. Küllap oskame pisemagi hooletuse ära näha. Mida need mardid üldse ketramisest teavad! 

Lapsed, need lugegu. Salmi või raamatust. Pole vaja siin niisamuti vitsutada midagi, ikka asja eest! 

Kadriema või vana kadri ise, see on see kõige sõnakam, kes ütleb, teeb, laulab ja kamandab. Kadrinoorik ketrab, valsspagunitega kavaleer kaitseb oma tuttidega ehitud pruuti kurikavalate külameeste röövplaanide eest. Ülejäänud kadrid tantsivad kui lambakari esiku järel… peaasi, et saaks nalja! Pillimees muidud ka kampas, kus sa siis teisiti!

Ja laulda, laulda tuleb nii, et järgmine päev pead suisa vagusi olema, sest hääl lendab koos viimaste lauludega ööpimedusse. Vat sedati!

Karjaõnn, lambaõnn, pruudiõnn, peiuõnn, titeõnn! Need on olulised. Neid on vaja! Neid toomegi! Kõigile, kel kadrikotti palte, õunu, vorsti, leiba, pähkleid või lihtsalt ka hea sõna anda on.

Tants ja pidu – viimases peres – muidugi! Või kõrtsis, sinna ju muidu ei saagi. Aga ka talutoas on tore. Võibolla samas, kus mardilaupäevalgi, võibolla mõnes teises. Kus mõni pillimees elab ning kuhu noored kokku tulla teavad. 

Andresebe – sest jõulud on veel kaugel

Kadride krae vahele puistatud kadakaokkad ei jäta Sõrve noormehi mitte külmaks. Plikade vigurdamine lausa nõuab vastulööki! 

Õnneks on kirikukalendris tähtpäevi jalaga segada. Näiteks kalameestele hingelähedane Andreas. Seda pühakut teavad siinsetes rannakülades kõik. Seesama, Andrus, kelle osaks X-i kujuline rist sai… Et oli muuhulgas ka kalameeste pühak, haakis õpetaja jutt kuidagi paremini kõrvade vahele.

Andrus tuleb ahjuhargiga. Sellise pika toikaga, millel hark otsas. Sellega, millega ahju segatakse. Mitte roop, vaid hark, puust lõigatud. Pikavarrelise Y-i kujuline. 

Selga peaks muidugi midagi pisut lõbusamat otsima. Seesama vana kasukas, mis mardile sobis, kõlbab andrusele küll ka. Või teha end mõneks karuseks loomaks… koeraks? Pillimees, pillimees kah kampa, kus siis muidu. Olgu või linnupillimängija. 

Vigurit peab tegema ja nalja peab saama. Kambakesi vinnatakse ula alt leitud toober vett täis ja taritakse keske söömarendi – ega me tüliks tulnud, ikka appi – peremees tänab südamest. Peale külaliste lahkumist laiutab vaid käsi – pane need 40 liitrit vett kus tahad! 

Paltisid ikka antakse. Pähkleid saab kah, kui hea aasta olnud on. Tantsida ja laulda saab alati, ja pidu! 

Elagu pidu – kasvõi igal nädalal! 

Luutsebe – naised omavahel

Nüüd on jälle neidude kord. Katariina oli tore pühak küll, aga tüdrukutel on teisigi! 

Lucia, valguse pühak. Imeilus neitsi, puhtuse ja pühade tooja! Mis siin enam oodata!

Valged kuued selga – ilu on lihtne luua. Papa kruipingi alt kokkupühitud höövlilaastud õmbleme toreduseks aluskuue külge ja valge rätiku seome pähe! 

Kui puhtust tuua, siis muidugi luuaga. Nii et luud kaasa!

“Luutsi-luutsi-luutsi!” käib üle õue hele hääl, kui need inglitaolised olendid toa poole teed otsivad. Toas aga hakkavad kohe usinasti pühkima – kõik nurgatagused käiakse üle! Vitsa anda pole vajagi, pühkmekuhja kõrgus (ja sisukus) keset tuba ütleb perenaise kohta nii mõndagi. Nii perenaisele kui ka pühkijatele! Ja lapsed, kohe salmi lugema! Kui vaja, leiab luuts vöölt vitsagi!

Viuhti on noorpere pinkidel püsti – sinna luuts ligi ei saa! Mängureeglid on kenasti paigas.

Jõulud on ligi ja valmis peab olema. Maja tuleb puhtaks teha ning salmid selgeks õppida!

Toomabe – peremeeste püha

Juba enne valget on tuli saunaahjus. Papa teeb ölut

Karustes riietes ning teisekorra otse tahmanegi toomas ei tule tühjalt, ikka tooripuu seltsis – appi vett vädama. Muidugi, seks ajaks, kui toomas kohale saab, on veevädamise aeg ammugi möödas.

Mõnel peremehel on toomaste jõudmise ajaks õllel juba valge müts peas ja võimalus esimest jöulumärga maida. Lääne-Saaremaal viskavad õlletegijad seepeale samuti omal karused riided üll, haaravad õllelüpsiku ning lähevad kõik koos küla peale lautist viima. Et enda õlut jagada ning teiste oma proovida. Mõnes peres pannakse tühjaks saanud õllelüpsikusse leivapäts või pool. Kingitus toomale.

Suure-Saaremaa mehed tõmbavad aga omal valged riided selga, viskavad uskmata tooma kombel punase vöö ümber ning lähevad otse ammetlikult küla pidi õlut mekkima. 

Sõrve kalameeste jaoks on toomapäev tükkisoopis paadipüha. Paatkonnad saavad rannas kokku, võtavad natuse õlut, liha ning leiba seltsi. Koos keeratakse paadid kummuli ning istutakse ise sinnasamma. Kui ilm vähegi lubab. 

Nüüd pole meestel enam seltsis merelkäimist enne, kui suur kevad käe! Kui just ehk küünlapäevaks hülgejääd ei tee? 

Võtad ise apa, teise kallad paadile. Et see sind ikka paksust ning vedelast läbi tooks. Paatkonnad peavad mere ääres piknikku see aeg, kui perenaistel käib kibekiire majakoristus. 

Toomas toob jõulud!

Joululauppa – lõpuks ometi!

Jõululaupäevane saun on eriti pidulik. Kui ka rohkem vihtu tehtud pole, siis jõululaupäevaks üks ikka on. Siis pestakse pere juba ennelõunaks puhtaks – ega kirikusse või saastasena minna!

Kuna tegemist nii tähtsa toiminguga, pole imestada, et igasugu kahtlast kontingenti ringi liikumas on. Näiteks hanesid. Jõuluhanesid. Valgete tiivastega, tuhlikoogust noka ja kurikavalate plaanidega. Karmauhti – nokka plagistades hämarasse sauna, üks sahmakas külma vee toobrist kerisele ning teine perele kaela! 

Kes on öelnud, et vaid vihaga vihtuda saab – saab ka vitstega! 

Kiljumist ja nalja kostab kaugele. Lapsed on muidugi hirmu täis. Kui neilt jõulusalmi küsida, ei vasta iid ega aad…Terve ülejäänud aasta on lapsed valmis seebiga peapesu välja kannatama, sest “muidu tuleb ani”.

Suurtel on muidugi lõbu laialt.

Ega peremees sellist nalja ka pikalt sallida saa. Mis see isahani seal saunas ikka naisi-lapsi kimbutab. Õlletoobi peale tuleb kenasti tiibu lehvitades välja. Eks teeme siis juttu ja ahvatleme pahalase perest kaugemale. Mõnikord õnnestub hani ka jõululauda kutsuda. Ühtäkki muutub lind hoopis toredaks naabrionuks, keda lapsed enam sugugi ei karda. 

Kõhud täis, kargavad lapsed pahnadesse mürama. Pühad! Lõpuks ometi!

Kui pühad on hoo sisse saanud, siis on mehed just nõndasamuti. Õhtu edenedes heidetakse selga karused kasukad või tekid, otsitakse elubelt loogast kere ning sariliku peaga sokk välja ja minnakse kambakesi külarahvale õnne viima. Peredes on toit laual ning tuli ülal, võõrad võivad tulla mistahes kellaajal.

Oi – küll nende sokkude naljad on imelikud. Küll nad puksivad omavahel, küll norivad tüdrukutelt maiust, küll peab sokupoiss üleannetut seelikusikutajat korrale kutsuma. Seepeale kargab sokk kõigi nelja jalaga peretütre voodisse tantsu vihtuma… Tänapäeval öeldakse selle kohta – sigimismaagilised toimingud.

Ja sedasorti toimingud mõjuvad! 

“Küll oli rõõmu, küll oli õnne!
Kaimri külas kaksteist Anne!
Keikidel oli lootussi, 
et sügise saab jootusi!”

Esimne püha – kõige püham jõulupüha

Esimesel pühal ollakse kodus. Naised kohe kindlasti. Ja ei mingit tööd! Ainult hädapärased toimetused-talitused.

Naisterahvas ei või pühade ajal kusagile esimesena võõraks sattuda, kohe suur õnnetus majas. Kui satuvad, heidetakse neile vanaisa vanad püksid pähe või tuhka silmade vahele. Paremal juhul siiski jälgedesse, kui õnnetu esimeseks juhtunud naiskülaline minekule sätib. Ehk jätab halb õnn siiski tulemata!

Seepärast hoiavadki emased esimese püha ajal kodu, noored isased aga tiirutavad mööda peresid. Neil on tähtis töö! Nemad käivad jõulupoisteks! 

Jõulupoisiks käimine on üks kindlamaid viise, kuidas küla saab garanteerida, et õnn peredesse jääb ja naisterahvas esimeseks võõraks ei satu. Kui külad suured, on poistel käimist palju – igaühele tuleb ju kenasid pühi soovida. Vastu saavad perenaiselt apa kangemat ning tüdrukutelt taskud pähkleid täis. Kui mõni silmarõõm ette satub, võib jõulupoiss ka kobedama kingituse saada! Kindad või paelad…

Jõulupoiste sekka sokutab end teinekord ka mõni naljahimuline jõulusokk, kes jõululaupäeval veel oma isu täis ei jõudnud karata!

Teine püha – isaste lauluaja akatus

Kui esimesel pühal ka kodus vakka oldi, siis juba teise püha hakatuses on meestel käes luba kodunt pageda. Olgu või südaöösi, aga varem või hiljem kogunetakse üksteise poole. Võetakse jõuluõlut ligi, esiti aetakse niisamati juttu ning siis hakatakse laulma. 

Vanu laule, uusi laule. Meremehelaule, jõululaule, ouk-loule, muidulaule. Lauldakse kõike, mida teatakse. Sõrve isaste lauluteadmised olla olnud hirmuäratavad. 

Vanad Sõrve mehed võisid omal ajal laulda mitu ööd ning päeva ühtejooni, ilma et ühtki laulu kordama oleks pidanud. 

Jõuluaeg on meeste aeg.

Kolmas püha – aasta parim päev tantsimiseks

Kui siiamaani on tüdrukud üsna vapralt kodus püsinud, siis hiljemalt kolmandaks pühaks on kõik keelud unustatud ja külaskäimine jõuab oma tipptasemele. Kogu Saaremaa noored käivad siis üksteise pool külas. Tänapäeval küll enamasti niisamuti jutustamas. 

Varasemalt olid aga teine ja kolmas jõulupüha tantsupidude ja lauluõhtute aeg. Kõige suurema lõbu aeg üldse. Tööd teha ei või, kõik on kodus. Nii meremehed kui ka üliõpilased. Ja kaugel maal ammetis olevad sõbrad. Ometi on võimalik jälle üksteist näha, koos laulda ja tantsida!

Oh kallis jõuluaeg! Sõprade, laulu, tantsu ja rõõmu aeg!

Pühadevahe – perenaise kannatuse mõõdupuu

Pühadevahe on see aeg, mille kohta mu sõrulasest vanaisa tavatses öelda: “Möni vana isane tegi vahest oksi.” 

See tähendab, et mõni üksik peremees tegeles puisniidu korrastamisega. Sel ajal enamasti palju lund pole ja ilmad on pehmemad kui peale aastavahetust. Nii raiutigi pühadevahes mõnikord niidul põõsaid ning kärbiti puudel alumisi, niitjat segavaid oksi. Oksad seoti kimpudesse ja laoti suurtesse virnadesse. Sealt veeti need hiljem koju ning tarvitati majapidamise kütmiseks. Nii toa kui ka sauna. Vaid leivaahju jaoks täis mõni peremees halgusid lubada – sedasi sai ahju temperatuuri täpsemalt reguleerida. Sõrves oli metsa napisti ning korralikku puitu ahju ei aetud.

Enamik mehi veetis ka pühadevahe külapidi üksteise pool ringi jõmisedes. Jõid õlut, sõid head-paremat ja laulsid. Ööl ning päeval. Kui ühe talu naisperel pahnas rullivast ouk-loule jorisevast isastekambast kõrini sai, rändasid rõõmsad seltsilised järgmisse majapidamisse. Noored kah muudkut lennus – ikka siia külla ja sinna tantsima!

Oh seda püha kannatust, mis Sõrve perenaised sel ajal üles näitama pidid!

Vana-aastaöhta ning nääribe

Aasta viimasel õhtul ja ööl on liikvel igat nahka tegelasi. Sokkusid ja karusid, kurgi ja kuulusid, ahve ja kukkesid, nende taltsutajaid-saatjaid ning uueaastapoisse koos pillimehega. 

Külaliste kombed on üsna samad kui jõulude ajal – ikka see va sigimismaagiline trall, kiljumise, kilkamise ning jõukatsumisega. Kuraasikas dialoog külaliste ja pererahva vahel – see on kui improteater, lõõgastu, mängi kaasa või naudi kõrvalt. Sedasorti oskusi tuleb harjutada, raasuke talenti kulub kah ära.

Vahepeal tõmmatakse hinge tagasi. Pillimees mängib, lapsed rullivad pahnades, söövad pähkleid ja naudivad töövaba aega. 

“Liiad või paarid?”

Jajaa, nagu arvata on, ka uue aasta esimene külaline olgu ikka ja ainult isane! Tulgu ta või südaöösi! Uks on uueaastapoistele alati lahti. Lonks kangemat leitakse igale tulijale! Tüdrukud puistavad kõikidesse taskutesse peotäie pähkleid. Kui pakud parimat, mis anda on, küllap tulevad jälle! 

Vastu saab pere ülevoolaval hulgal õnne. Kõiksugu õnne, kõike mida vajad! Teisekorra kirjutavad uueaastapoisid kriidiga uue aasta numbri ukse kohale – siis järgmised tulijad teavad: siin on juba käidud!

Naispere sätib end nääripäevaks koju, pähklikoti ning pika kaelaga pudeli käepärast. Tuli hoitakse ülal ning toit laual.

Kolmekunningabe – pühade ots

“Oh, saaks need pühad ometi kord läbi!” õhkab perenaine toanurgas üsna hõredaks jäänud pahnades lossutavate külameeste… uhh, ja enda karvakasund vanamehe… poole vaadates. Kõrini on sellest loodrikamba toitmisest, öösiti rõõmsa lärmi peale ärkamisest. Villand päev päeva järel ihuüksi kodus talitamisest – uus lammaste söödi tuleb teha, mitte vana lõputult nöörijuppidega paigata. Ei jõua üles lugedagi, mis isaste tööd kõik suvest saati tegemata! Oota seda meest kut ilma-imet ja kui viimaks tulebki, on kohe jälle lennus.

Kes keik pühad pühitseb, see keik näljad näkitseb!

Juba kaks nädalat on olnud ainult üks külapidi kargutamine, pahnades rüpeldamine ja laulujoru ajamine. Nüüd on otsas nii jaks, laulud kui ka jõuluõlu. Veel on jäänud viimane õhtu, mida looma kombel tähistada – olgu siis kolmekuningakuulu või -sokuna. Veel on tantsida mõned tantsud, laulda laulud, jutustada jutud ja juua kambakesi tühjaks see kõige viimane, kolmekuningapäevaks jäetud õllenõu. 

Mu kallid sõbrad, hüvasti! Tuleval aastal näeme jälle! Ees seisab aastajagu – umbest-täpselt viiskümmend nädalat – tööd ning vaeva.

Pühade aeg on möödas.

Ülevaate saarlaste santimiskombestikust ning sügistalvisest pühadekalendrist leiad Tammeougu Mari artiklist “Sügistalvine külaliste aeg”.

Eestlaste kalendrikombestiku kohta lisamaterjalide leidmiseks vaata postitust “Kust lisa leida?”.

Siit leiad ka Tammeougu Mari arutelu “Kultuurikildude tagasiõmblemisest”.


Saaremaiste santide ja õnnetoojate uurimist toetasid Eesti Kultuurkapital, Eesti Folkloorinõukogu ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts.

Fotod Tammeougu Mari, Tammeougu Pääsu ning Mikk Mutso.

Fototöötlus Tammeougu Mari.

Keelekorrektuur Vesikonna Katrina.

Jõululuuletuse kirjutas Kotke Leida.

Suur attäh, Mall ja Reet Hiiemäe!