Katre-Liis Võhma, Jaagutooma, Lülle
Sörve keelde seeras Tammeougu Mari
Taas on käe aeg saata ära vana ja tervita uut. Selle puhul on Sörve noored tulnud tagasi. Kui umbest mitte Sörvemaale, siis vähemasti Saaremaale. Kojuse.
Kodu on meite jäuks erilisem kut mandrimaa rahvale. See on justkut teine maailm, mida eraldab ülejäänud ilmast üks miski. Miski, mis äi ole mitte füüsiliselt katsutav äga silmaga nähtav. Miski, millest saaame aru umbest meie. Miski, mis teeb seie kuulumise lihtsalt nönda eriliseks, et selle mandrimaa inimesele seletamine on raske, kui mitte vöimata katsumus.
Kaua kodust eemal olles kipume ära unutama, kuidas see miski meitid tundma paneb. Kohandame endid uue keskkonna järge, leiudame endast uusi versjoonisid. Tol ettkel on seda lihtsalt taarist. Kohaneme, areneme, muutume.
Üksaeg tuleme aga kojuse tagasi. Teisekorra selle pärast, et peab. Teisekorra selle pärast, et koduigatsus teeb aiged. Teisekorra selle pärast, et ülikoolis olles kiirnuudlitest ja purgisupist koosnev dieet lihtsalt viskab üle. Ning siis tundub kodus olev jälle nönda kauge. See miski, mis pani meid kodustega ühilduma äi ole meis enam nönda tugev. Lihtne on saata ära vana ning tervita uut. Raskem on säilitada vana, vöttes vastu uut. Eemal olles õpitud uued kombed, teised mötteilmad, teistsugused inimesed on tekitanud justkui seina kahe eraldiseisva maailma vahele. Aga see ei pea sedati mitte olema.
Kodu äi peaks mitte jääma maha, kodu peab kandma endaga seltsis. Mandril olles ütled ju enda kohta ikka “saarlane”. Ning saarlasele ütled ikka, et oled “sörulane”. Tunned uhkust, et ei ole pelgalt eestlane. Tunned uhkust, et oled eriline.
Selle pärast tahad, et see keik ka säiliks. Et ka lapselapsed saaksid uhkusega kuulutada oma Sörve päritolu. Et ka lapselapsed ja nende lapsed teaksid rääkida sellest miskist, mis meitid mandriinimestest teiseks teeb.
Kodu on metie jaoks eriline. Siin mängitakse ringmänge, lauldakse regilaule, mängitakse pärimusmuusikat, ning tansitakse selle järge. Meitil on isioma riided, muusika, kombestik, kuntsid, mötteilm, töövötted ning koguni isioma keel ning aabits. Oleme rikkad, kuna meil on pailu, mida hoida. Pailu, mida meeles pidada.
Sörvemaal on selleks ka püutäis inimesi, kes tegelevad egapäiselt Sörve ja sörulaste kultuuri püsimajäämise nimel. Meitel on Sörvemaa Pärimuse Selts, kelle peamiseks missiooniks ongeed “luua isioma kultuuri püsimist toetav keskkond”. Kuid nemad/meie ei saa olla üksinda meie isioma kulduuri kandiad.
Vana aasta löppus on paslik meenutada minevad aastad. Kui pailu tegid ära Sina, et meite kogukond ning isioma kultuur säiliks? Kui mitmel Tantsiöhtal, Ammukeri, maakoori või Küi kontserdil käisid? Kas julged end uhkusega nimetada sörulaseks või kannad seda nime pelgalt ehtena kaasas?
Kui säilitame vana, saame ka tervitada uut.
Uue aasta saabumine tekitab tahes-tahtmata motivatsiooni olla parem inimene, ning teha rohkem. Vöid olla üks nendest, kes otsustab, et 2023 on lõpuks see aasta, kui hakkad regulaarselt trennis vöi jöusaalis käima. Ähk lubad endale, et leevad rohkem aega pere jäuks. Ähk lubad, et akad oopis uuesti raamatuid lugema.
Lisa nende sega ka lubadus aidata Sörvemaal alles hoida seda miskit, mis meid ja meie kodu sellevörra eriliseks teeb. Ära unuta seda lubadust ära ka veebruarikuus, kui jöusaali mineku plaen ammu juba ee unund on. Ära ole passiivne körvaltvaataja. Ole sörulane. Ole eriline. Ja ole seda uhkusega.
Aittäh. Kenad vana aasta löppu ja ead uut aastad.
Ristipõllu Tuule, Uueaastaköne 2022
Tammeougu Liisi, Aastalöpuköne 2020